Loodusringi tegemised pildis

Soovin loodusringis osalejatele vahvaid tegemisi. Teie poolt tehtu on olnud meeldejääv ja naeru näole toov.

Lugupidamisega
Reeme Remmelgas

Kunstiõpetuse toredad tegemised

Tööde autorid on (vasakult): Aarne Pärn, Geitrud-Fia Kristjohann, Taavi Härmas, Karina-Ly Pliiats ja Germo Eismann

Tööde autorid on (vasakult): Kristiina Uibopuu ja Geitrud-Fia Kristjohann

Aitäh Õpetaja Sirje Kannelile ja tööde autoritele. Valminud maskid on vahvad ning muudavad koolimajas liikumise veelgi nauditavamaks.


Lugupidamisega
Reeme Remmelgas

Holstre koolimaja väärikad 75. aastat

Midagi vana ja midagi uut (Holstre koolimaja vaade tagant)

Holstre koolimajast kõneldes ei saa piirduda pelgalt järve kaldal uhkes üksinduses seisvast rootsipunasest puitehitisest vesteldes. Rõhku peab pöörama juba sadakond aastat varasemale ajaloolisele taustale. Just seetõttu oli meie koolimaja 75. sünnipäevaks kutsutud külla kaks vahvat vanadaami Õilme Helvi Varblane ning Laine Reha. Daamidest esimene oli õppinud Pulleritsu kooli rehetoas, asudes Holstre uhiuude koolimajja 4. klassi ning teine Pirmastus, tulles rehetoast tolleaegsesse moodsasse majja 1. klassi. Laine Reha olla olnud verevaene (ei olnud veel kooliküps) ning asunud kooli alles 9. eluaastast, tolleaegse 8 eluaasta asemel (sellal oli kooliküpsus saavutatud alates 8. eluaastast).

Uut koolimaja kirjeldades oli proua Laine esimene reaktsioon: “Oi, tol ajal oli uus koolimaja suur luksus!” Ilmselt see nii oligi. Oldi ju juba 1927. aastal uue koolimaja eest usinasti võideldud. Maavalitsuse otsusega pidavat tänase koolimaja asemele kerkima metsniku elumaja ja ametiasutus. Kuna metsade peavalitsus allus põllutööministeeriumile, otsustati sinna palvekiri kirjutada, et see koht koolimaja ehituseks vabaks saaks antud. Otsus koolimaja kasuks sai sündida, sest just oli Pulleritus koolimajast väljunud Eesti elu edendaja dr Veske ning kirjanik Kunder. Samuti oli Andres Aaviku juhatamisel saanud Holstre pasunakoor üleeestilise kuulsuse. Kõigele tipuks oli koht hariduse andmiseks väga sobilik ka maastikuliselt.

Kooli ehitamisest võttis osa terve vald. 01.10.1935. aasta nädala seitsmendal päeval (pühapäeval) sai koolid kolitud (nii Pirmastu kui ka Pulleritsu) vastvalminud koolimajja Holstresse.

Koolis alustas tööd 6 klassi 146 õpilasega. Võrreldes 2010/2011 õppeaastaga oli koolis 82 õpilast enam. Nagu tänapäeval, algas ka siis õppetöö 1. septembril.

Olles proua Lainega ning Õilmega sel tähtsal päeval koolimajja jõudnud oli nende üllatus suur. “Milline luksus”, kõlas kui ühest suust spordisaali juures olevaid dušširuume külastades. Meie majas ringi jalutades olid daamid ühel nõul, et sellest ajast tänaseni on palju muutunud. „Elu on edasi läinud ja võimalusedki paranenud. Jääb vaid loota, et nii personal kui ka lapsed oskavad pakutavat hinnata”, lausus daam Õilme. Ajal, mil kool avati, oli vaja tasuda terves mahus õppematerjalide eest, toitki tuli osaliselt endal muretseda. Lapsevanematel tuli välja osta vajaminevad õpikud ning esmased kirjutamistarbed. Kuid selle üle ei kurdetud. Õilme mäletab veel selgesti, et kuigi uhiuus koolimaja asus vaid 1,5 km kaugusel kodust tahtis ta sellest hoolimata internaadi võimalust kasutada. “Koolis oli ju elekter, kodus see puudus. Sai õppida ja teadmisi omandada. Õppimine oli tähtis. Mitte kõik ei suutnud hiljem edasi õppima minna, see oli äärmiselt kallis. Eks sai koerustki tehtud, mis lapse elu põnevamaks tegi. Oldi ju päevast päeva ninapidi koos. Eks seetõttu need koerused kergemini tulema kippusidki”, tõdes meie kooli endine vilistlane Õilme.

Proua Õilme rõõm oli seda suurem kui ringkäigul astusime klassi, mis oli olnud tema koduklassiks. Tänase eesti keele klassi aknapoolse rea teine pink oli olnud see koht, kus sai teadmisi ammutatud. Isegi proua fotojäädvustus sarnases tänasele klassiruumile. Puudu oli vaid ahi ning vanad klappkaanega lauad.

Eakate prouade koolimälestusi kuulata oli põnev, kuid üsna keeruline oli lastel mõelda end möödunud aega. Võrreldes olnuga on praegustel õpilastel kordades mugavamad ja paremad tingimused. Kuid selge on seegi, et koolilapsed jäävad koolilasteks- olgu see siis tänapäeval või 75. aastat tagasi.

Lugupidamisega

Reeme Remmelgas

Noorte Kotkaste tegemised möödunud aastal

Möödunud on aasta ajast mil` Noored Kotkad alustasid oma tegutsemist meiegi kooli ridades. Tehtud on palju põnevat ning ilmselt veelgi enam põnevaid ettevõtmisi ootab alles ees. Siinkohal annan Teile kiire ülevaate sellest, mida me oleme korda saatnud:

1. 01.10.2009.a. alustasid Holstre Kooli Noored Kotkad esmakordselt tegutsemist, kokku tuli 11 liiget. Juhendajaks sai Raul Astel.
2. 11.10.2010.a. leidis aset kompleksvõistlus Karksi-Nuia linnamängudel, kus meie koolist oli esindatud kaks kaheliikmelist võistkonda, siinjuures üks neist saavutas oma vanuseklassis auväärse 3. koha. Osalesid Georgi Jasnov, Tony Raud, Kristjan Nõmm ja Romet Reimo.
3. 29.10.2010.a.-30.10.2010.a. toimus rühmale suunatud välilaager (tollel aastal sattus laagri ajale 2010. aasta esimene öökülm). Osalesid kõik kotkapojad peale ühe poisi. Lisaks oli sündmusele kaasatud maaomaniku lasteaias käiv poeg Tõnn Alas.
4. 06.10.2010.a. aidati korraldada meie kooli isadepäeva militaarset poolt. Kõigile oli vaatamiseks relvanäitus, kiirabi üksuste varustus, 2 politseiautot, päästeteenistus ning toimus alarmüksuste tutvustus.
5. 21.11.2010.a. käisid neli kotkast teatripäeval Valuoja Põhikoolis. Seoses sellega sooritasid kohal käinud Noored Kotkad erialase teatrikatse.
6. 18.12-20.12.2010.a. toimus meie koolis suur Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sakala maleva laager, mis oli korraldatud tervele Viljandi maakonnale.

Suur on meiepoolne rõõm, et kotkastepoolne esindatus on alati olemas olnud ning lisaks olemasolule on nad suutnud ennast alati vaid positiivsest küljest näidata.

Suured tänud kõikidele kotkapoegadele ning nende eestvedajale Raulile!

Lugupidamisega

Reeme Remmelgas

Holstre Kooli 4. klassi õpilaste mõtteid ÕNNELIKUST INIMESEST

MAARJA- RIIN

Õnnelik inimene on minu arvates see, kes saab, mida tahab.

Kui keegi on enda üle uhke, siis on ta ka õnnelik.

Õnnelik on ka inimene siis kui tal oma kodu, oma pere ja loomad.

Mõni on õnnelik siis kui ta saab kogu aeg midagi küsida. Või joonistada. Mõni on õnnelik aga siis kui ta saab targutada ja õpetada.

Mõni inimene on õnnelik siis kui ta laps teeb talle head meelt.

ANETE

Õnnelik on see inimene, kellel läheb elus hästi.

Õnnelik on see inimene, kes ei ole masenduses ega kurb.

Õnnelik on inimene, kellel on perekond ja kes naudib elu.

Õnnelik on see, kellel on palju sõpru ja kes ei pea üksi olema.

HANNES

Inimene vajab mõnusat ja rahulikku elu. Inimene on siis õnnelik kui ta saab nii elada nagu ise tahab.

KAUR

Õnnelik on see inimene, kes on endaga rahul, kelle ümber on häid inimesi ja kellel on hea süda.

MIRELLE

Minu arvates on õnnelik see inimene, kellel on pere ja lapsed.

Väga rikas inimene ei ole alati väga õnnelik. Õnnelikul inimesel on nii palju raha kui tal vaja läheb.

Õnnelik inimene on rõõmus.

Õnnelikul inimesel on head sõbrad, kellele saab kõigest rääkida. Sõber on see, kes ei reeda saladusi välja.

Ahne ja ülbe inimene ei ole õnnelik.

LEIDKE TEIEGI OMA ÕNN JA HOIDKE SEDA !!!

Lugupidamisega

Õpetaja Kadi Osi

Palju õnne Kadi

Varjuteater "Siili keedupott"

Varjuteatri külalised Tarvastu gümnaasiumist

Põnevushetked esinemise eel

Ja teater võib alata!

Päeva staarid!

Novembrikuu üheksandal kuupäeval käisid meie kooli 1. ja 2. klass esitamas naaberkooli omaealistele lastele varjuteatri etendust „Siili keedupott”.

Kindlasti on palju neid, kes imestavad, mis see veel selline on! Varjuteater on teater, kus ekraan sarnaneb kinoekraaniga. Eriliseks teeb selle teatri see, et erinevalt kinost asub valgusallikas ekraani taga ja tegelased ilmuvad ekraanile liikuvate mustade või värviliste siluettidena. Ehk teisisõnu puuduvad luust ja lihast näitlejad. See teater on veidi nukuteatri moodi, kus näitlejad on peidus.

Varjuteatri sünnimaaks peetakse Hiinat, sest seal on varjuteater jõudnud kõige kõrgemale tasemele, seda nii oma kujude kui ka tehnika poolest. Hiina varjuteater on mõjutanud paljude maade kultuure.

Meid inspireeris varjuteatrit tegema Viljandi nukuteatris nähtud varjuteatri etendus, mida nii 1. kui ka 2. klass vaatamas käisid. Olles teatris käinud ja mõtteid seedinud, otsustasin, et lugemispala „Siili keedupott“ on jõukohane ja tore teatriks teha. Igaüks meisterdas endale paberist nuku. Koos seadsime nukkudele taha varred, seda kõike ikka selleks, et saaks paremini mängida. Kasutuks muutunud televiisorikastist valmistasime lava. Olles kasti katnud ühelt poolt valge linaga, saimegi alustada harjutamist oma planeeritavateks esinemisteks. Olen väga rõõmus, et lapsed tekstiga vabalt ja lustlikult ümber käisid. Nii sai Eno Raua poolt kirjutatud lugu siilist värvikaks ja kaasahaaravaks jutustuseks.

Eriti suured tänud Aurelia-Elenora Kristjohannile, kes mängis etenduse saateks kannelt ja seejärel suutis ennast ruttu siiliks muuta.

Samas ei saa jätta mainimata teisigi näidendi tegelasi, kellel olid täita igaühel väga tähtsad rollid – hiire osa täitnud Ado-Martin`it, rähni esitlenud Madist, keedupoti rolli täitnud Liisbeth`i, õunasid mänginud Kaisa`t, toonekure rolli näidelnud Kätlinit ja jänese rolli esitanud Mei-Bret`i. Samuti tuli suurepäraselt näitlemisega toime Melany, kes Mustlas külalisetendust andes täitis jänese rolli.

Oleme seda lugu esitanud mitmeid kordi, nii koolis teistele meie kooli õpilastele kui ka isadepäeval lapsevanematele ning alles hiljuti Tarvastu gümnaasiumi 1. ja 2. klassidele.

Hindan väga kõrgelt sõbralikku ja asjalikku koostööd ning kõige selle juures kaotamata lusti ja rõõmu. Sellise seltskonnaga on vahva midagi teistsugust teha.

Lugupidamisega

õpetaja Sirje Kannel