Naeruväärne väiksuse koll ehk tarbimisühiskonna trendikas hullus

Kes Sakala väljaannet ei juhtunud lugema, siis annan ka Teile ülevaate omapoolsetest mõtetest. Kuna Õpetajate Leht ei pidanud antud mõttekäiku piisavalt atraktiivseks, vähemalt mitte nende väljaandes, teen seda läbi veebikeskkonna!

Nii lihtne on öelda, veel lihtsam tundmatuna kuskil veebikeskkonna kommenteerimisveerus kirja panna, just seda, mida sülg suhu toob. Siinjuures kujundame me enestele aru andmata kõikide teiste sh iseenda alateadvust väiksusest kui negatiivsuse juhtterminist, sellest VÄIKSUSEST kui ühest ütlemata koledast kollist. Miks see või too kool on halb? Vastus kõlab lihtsalt, sest ta on väike.  Kuidagi naeruväärne tundub see väiksuse koll ehk tarbimisühiskonna trendikas hullus.

Mida rohkem seda uhkem, kõlab pelgalt mõelduna kuidagi suursugune ja uhke. Või kuidas teile tundub?, Väikesed asjad näivad alati vähestena, väikestena. Siinjuures ei ole tähtis sisu, vaid selle mõõt- VÄIKE. Mõelge sõnale väike, vähe, vähene, mis teile esimesena meenub? Tahan arvata, et need on sõnad: palk, elamiskoht, maalapp, vaene, kasin, küla jne. Keskendudes külakoolile kõlaks see järgmiselt: vähe raha, väikesed palgad, vähe õpilasi, väikesed külad jne.

Olen meie väikeses maakoolis töötanud vaevu 3,5 aastat. Lühike, kuid piisavalt pikk aeg, mõistmaks maakooli eeliseid, selle tagamaid ja tihtilugu mõistmatuna näivaid, kuid ometigi tugevaid külgesid. Seda seletamatut miskit, mida mõistavad vaid need, kellel on olnud õnn seda kogeda. Ei ma ei räägi nendest uhketest pingeridadest, esikümesse kuulumisest. Siinjuures olgu öeldud, et täna 63. õpilasega Holstre Koolist on sirgunud läbi aastate tugevaid isikuid, kes oma saavutustest tulenevalt on saanud meie suurde ajalukku kirjutatud ennemgi veel kui nad on jõudnud kooli lõpetada. Ärgem unustage, et selles väikekoolis õpib täna pelgalt 63 last, mitte sadakond või tuhat.

Ma räägin inimlikest ning sotsiaalsetest kogemustest. Sellest kogemusest, mis loob oskuse olla kodanik, aidates selliselt kaasa kodanikuühiskonna loomisele. Täpne olles, siis viimase arendamisele, sest mingit laadi, ehk lapsekingades, süsteem on meil vististi olemas. Sellest vähemalt räägitakse ning suund on justkui võetud, et süsteem toimiks!

Kas ootate, et Teie laps on subjekt - VÄÄRTUS omaette, seda ka siis kui ta meie pingelisi õppekavasid läbides ei vasta mõõdupuulele VÄGA HEA.

Kas Teie laps peabki käima täiskohaga tööl ning sealjuures täitma unistusi huvialadest (kodukohast kaugemal või hilisel kella-ajal), milles edukaks saada? Kas need kõik on lapse unistused? Kas see sama süsteem ei peagi olema kättesaadav ning võimalik väikekoolides? Kus on võrdõiguslikkus? Kuidas Te suhtute sellesse kui Teie laps saabub koolist 6-7 paiku, seejärel juba niigi pika tööpäeva läbinud, peab see nupsik asuma õppima. Mis kell Teie oma tööpäva lõpetate ja puhkereziimile asute?

Kas olete mõtisklenud selle üle, et täna on kool sundseisus, kus ta peab eelarvelises kontekstis vaatama last kui objekti. Kui hummaanne on väide - 1 LAPS VÕRDUB X EUROT?

Täna on võetud üldine seisukoht (tulnevalt paljuski rahastamissüsteemist), kus väikekoolid ei saa enam siia ühiskonda kuuluda, sest nad ei olevat JÄTKUSUUTLIKUD. Tekib küsimus, kuidas saab sadu aastaid eksisteerinud, edulisi riigi kodanike kasvatustöös osalenud haridusasutus olla mitte jätkusuutlik? Nad olevat selleks liialt väikesed. Kui me suhtume samamoodi oma riiki, nagu väikestesse koolidesse, peaksime tõsiselt panema kaalukausile meie VÄIKESE riigi edasise jätkusuutlikkuse - eksistentsi!

Sedalaadi küsimusi on minu peas üha veel ja veel. Ma ei karda oma töökoha pärast, sellepärast et meiegi oleme nn ohukool. Ei mitte seda, vaid valutan südant meie tuleviku, elutervete ning tasakaalukate ühiskonnaliikmete üle.

Alles oktoobrikuu algul kirjutas Pr Evelin Ilves ja Kirsi Altjõe, Postimehe arvamusloos sellest, mida me koolilit ootame. Ning nad vastasid: “ … et meie ühiskond ootab terveid, sõbralikke ja endaga hakkama saavaid inimesi, kes naerataksid naabrile, aitaksid abivajajat ning valiksid töö- ja elukohaks mõne Eesti küla või linna. Sest siin on maailma parim paik, kus elada, lapsi kasvatada ja neile haridust anda. Pingevabalt, täisväärtuslikult. Ja et nende lapsed omakorda mõtleksid ja tunneksid samamoodi.

Olen seda meelt, et igale lapsele peab olema kuskil oma koht, see päris oma kool, kuhu on hea ja turvaline tulla ja seda kohta, kus teda ei peeta kehvikuks kas tema riiete, kehvade sotsiaalsete oskuste, pisut nõrgema intellekti poolest, eelnevate ebaõnnestumiste või maakeskkonda päritoli pärast. Kõigile tuleb anda teine ja vahel ka kolmas, ehk neljaski uus võimalus. Ka kriminaalid lastakse peale karistamist ning rehabilitatsiooniprotsessi vabadusse, et uuesti ühiskonda sulanduda, miks me siis alati oleme nõnda tõrjuvad ja pahatahtlikud nende suhtes, kes ei vasta alati mõõdupuule pingereas VÄGA HEA. Kas meil on õigus otsustada teiste saatuse üle, veel ennem kui see keegi on saanud võimaluse oma iseseisvasse ellu astuda?

Me vajame just seda kohta, kuhu ma tahan alati tagasi minna. Just sellist kohta, nagu oli minu jaoks minu tolleaegne Väinjärve Algkool ja kindlasti mitte see mammutkool, kuhu saatuse tahtel gümnaasiumisse sattusin. Pelgalt austusest tänase direktori vastu jätan nimetamata selle kooli nime ning õpetaja(te) nimed, kelle koht ei ole kindlasti hariduses, veelgi vähem pedagoogikas. Ehk on nüüd seal asjad paremad kui olid tollal!

Me kõik oleme keegi kellegi jaoks ja just seal, kuhu me kuulume!

Hoidkem üksteist!

2012. aasta oktoobrikuul Holstres!

Reeme Remmelgas

Holstre Kooli direktor

Õuesõppe programmi III etapp: Mineraalid ja kivimid

Holste Kooli õpilased käisid silmaringi laiendamas ning koolipingis õpitut kinnistamas kahepäevasel keskkonnateadlikust ja loodussõbralikku mõtteviisi arendavas looduslaagris Ida–Virumaal.

Looduslaagri esimesel päeval külastasime giidiga looduskaitse objekte: Toila , Valaste , Ontika, Saka klint, need kõik olid seotud meie teemaga mineraalid ja kivimid. Samas liikusime mööda mereäärt, tutvusime ka merevee ja rannikuga. Edasine sõit kulges Aserisse seal toimus õppeprogramm,, Savi meie kätes´´, kus räägiti savi tekkimisest erinevatel ajastutel, omadustest ja struktuurist ning  kasutamisest oma igapäevases elus. Käisime  sinisavi kaevanduses, see on maapealne kaevandus.   Praktilisel tegevusel said juhendaja näpunäidete abil kõik  sinisavist voolida midagi, mis neile meeldis, need kuivavad Holstre Magasiaidas ja  ootava põletusahju saamist. Esimene päev lõppes Kauksis,  kus tutvusime Peipsi järve vee ja rannaga ning meenutasime mitut erinevat värvi tehismäge me nägime.

Teine päev algas aruteluga mere ja järve erinevustest ja tutvusime  Kauksi Looduskeskusega, seejärel sõitsime Kohtla Kaevanduspark- muuseumisse ja selle lähiümbrusesse. Seal osalesime programmis ,, Pruuni kulla jahil``, mis sisaldas ekskursiooni äsja renoveeritud kaevanduses, kivimite kollektsiooni tutvustust, mida tegi suurepärane giid  Enn Käis . Temaga ronisime põlevkivi kaevandamisest ülejääva aheraine mägede otsas ja otsisime mineraale. Sõitsime läbi Sompa,  Tammiku ning Kose ja külastasime Kurtna järvestikku, millest saab terve Jõhvi linn oma joogivee. Tagasiteel põikasime sisse Kuremäekloostrisse, kus nautisime puhtus , töökust ja korda.

 

Tänan õp. Marika Kivistikku, väga tublisid reisilapsi, Keskkonna Investeeringute Keskust

Õp. Anu Saar

SEAL SAAREMAAL EI KASVA MUUD, KUI KADAKAD JA MÄNNIPUUD!

Selle laulusalmi ridu võiksid Holstre kooli V- VIII klassi õpilased nüüdseks kinnitada ja ka ümber lükata, sest tänaseks teab Saaremaad külastanud reisiseltskond saarest oluliselt rohkem, kui enne.

Maikuus täitus Holstre kooli paljude õpilaste soov – tutvuda Eesti suurima saare- Saaremaa ja Eesti kõige läänepoolsema asustatud saare - Vilsandi loodusega. Õppereis sai teoks Keskonna Investeeringute Keskuse (KIK) rahalisel toel ja õigustas igati püstitatud eesmärke. Koolitunnis õpitu äratundmine looduses, vaatlemine ja märkamine, isikliku kogemuse saamine on väärtus, mida projektis osalenud lastelt ei saa keegi ära võtta.

Üsna kooliaasta lõpus, 28. mail asusime kahepäevasele Saaremaa- Vilsandi reisile. Sõit Virtsu poole, praamireis mandrilt Muhu saarele ja sealt Saaremaale kulges lugusid kuulates ja filmi „Siin me oleme” vaadates. Esimene peatuskoht Saaremaal oli Kaali järv. Küsimusele, kas meteoriit on tänaseni järve põhjas, saime vastuse. Atmosfääri läbimisel umbes 7500-7600 aastat tagasi meteoriit kuumenes ja purunes 5-10 km kõrgusel tükkideks ning langes maapinnale meteoriidisajuna, tekitades 22 m sügavuse peakraatri ning kaheksa 1-4 meetri sügavust kõrvalkraatrit. Meteoriidikilde võib leida väikekraatritest, kuid peakraater on plahvatuskraater. Peakraatri põhjas on  Kaali järvik, mis toitub põhjaveest ja sademetest ja veekogu põhja katvate setete  vanus on kuni 4000 aastat. („Kaali meteoriidikraatrid”- infovoldik)

Loodusprogrammi “Rannikust metsani” juhtis Anni Filippov. Saime teada

Salme muinaslaevast ja Salme jõest,  kuulasime lugusid Suurest Tõllust, sõitsime

Kaugatuma- Lõu maastikukaitsealale. Kaugatuma siluriaegset kivististerikast lade vaadates nautisime looduse imetegusid ja otsisime õhinal paekivi sisse jäänud kivistisi. Kadakad ja poopuud, Lõu looala erilised ja kaitsealused taimed: kuu-võtmehein, müür-raunjalg, pruun- raunjalg, hall käpp, nõiahammas, kassikäpp, valge kukehari, on vaid osa taimedest, mida retkejuht meile näitas. Ka õpiku pildil nähtud viinamäe tigu nägime elusuuruses ja eheduses oma looduslikus elupaigas.

Ka II maailmasõja  jälgi oli Sõrve poolsaarel näha: Lõpe-Kaimri tankitõrjeliin, inimtühjadeks jäänud külad ja Tehumardi lahingupaik.

Nii jõudsime paika nimega Mändjala, kus rannikuluited on tekkinud viimase 4000 aasta jooksul. Siinsel Järve luidete maastikukaitsealal on palju kaitsealuseid taimi: gmelini kilbirohi, nõmmnelk, tumepunane neiuvaip, villane katkujuur, porosamblikud ja kilpsamblikud.  Rannal otsisime nelja erinevat liiki merekarpe. Kõige kiiremini sai ülesandega hakkama Gerthrud. Tema peos olid liiva- uurikkarp, Balti lamekarp, söödav rannakarp ja südakarp. Teadmisi saime ka kivimitest.

Märkamatult oli saabunud õhtu. Ööbisime Kuressaare gümnaasiumis, kus lisaks õhtusöögile ja öömajale said soovijad ka kooli ujulas end erksamaks sulistada.

Teine päev algas sõiduga Mustjala pangale. Giid Heli Alliksoon näitas meile tee äärde jäävat vana tõrvapõletusahju. Mõnus tõrvalõhn ninas, sõitsime Mustjala pangale ehk Panga pangale. Pangapealne paelus meid kauni merevaatega ning veelgi imepärasem loodus ilmutas end, kui olime seadnud sammud pangalt alla mere äärde. Kirjeldada seda tunnet ja vaatepilti: pank kõrgumas taevasse ja merelained limpsimas varbaid kõndides kõval paekivisel platool nagu tänaval, on raske sõnadesse panna. 

Programm “Loodus- ja pärandkultuuri rikkused Vilsandi rahvuspargis” viis reisiseltskonna Loona mõisa.

Retkejuht Kadri Kullapere viis meid kurssi  paiga ajaloo ja tänapäevaga. Mõisa endisesse hoonesse- karjakastelli on rajatud Vilsandi rahvuspargi teabekeskus, aednikumajas ehk Kivimajas on fossiilide muuseum. Vaatamist ja uudistamist jätkus kõigile, giidi jutule lisaks vaatasime filmi Vilsandist, saime teada et saar nimega Nootama on Eesti ainuke atoll ehk rõngassaar. Ühtäkki kuulsime:

Selle metsa taga ei ole mets,  on meri,
mu oma väike kodulaht.
Kuidas elate, mu kallid 
pikad haisvad adruvallid,
ämblikute võrgusallid?

Muidugi laulis plaadilt saarevaht Jaan Tätte, kelle lugusid Vilsandist teab iga ennast ja teisi austav eestlane. Bussisõit Papisaare sadamasse (sealt saab paadiga Vilsandi saarele) kulges mitu kilomeetrit mööda konarlikku munakiviteed. 20. sajandi alguses elas nendel aladel (Kihelkonna ja Lümanda vald) üle 7000 elaniku, nüüd 1600. Suurte sõdade ja muutuste tulemusena on rannakülad ja mereline eluviis hääbumas. Kuulates lugusid siinse elu minevikust, olime jõudnud sadamasse. Sättisime end paatidesse. Tuul puhus, lained möllasid nii, et vesi pritsis paati, tõeline mereseiklus Vilsandile oli alanud.

Vilsandi kui Eesti läänepoolseim inimasustusega saar, üllatas meid: tuul ähvardas mõned  endale magamiskoti ümber mähkinud lapsed lausa lendu tõsta. Kuuldes, et  tormituuli pidi seal olema ligi 60 päeval aastas, mõistsime, et oleme Vilsandil just tormipäeval.  Et ilm oli lisaks tuulele ka jahe, siis saime sõita veoauto  kastis rannikule, kus avanes vaade siluri- ajastu korallrihvidele. Kõndisime rannal, kivistunud korallid jalge all. Rahvuspargi aluspõhi koosneb väga tugevast paekivist, mis on tekkinud soojas siluri-aegses meres lubivetikate, sammalloomade, korallide ja paljude teiste kaasabil.

Vilsandi saar ja sealsed meresaared, sealhulgas Vaika saared, on lisaks linnukaitsealale ka  haruldaste taimede kasvukohaks. Rahvuspargi meresaartel pesitseb 7000-8000 paari haudepaari merelinde, registreeritud on 247 linnuliiki. Täielikult kaitstavatest taimedest esineb siin: müür-raunjalg, meripuju, arukäpp, jumalakäpp, balti sõrmkäpp jpt.

End RMK(Riigimetsa Majandamise Keskus) majakeses soojendanud, istusime taas paatidesse, et tagasi saarele ehk Saaremaale sõita.

Kuressaare lossi külastus andis võimaluse teha ekskursioon ajas Saaremaa minevikust tänapäeva. Meretagune reis hakkas lähenema lõpule, ees ootas kodutee.

Kevadises õhtushämaruses koju saabudes kumises peas: mõni päev on elus ilusam kui teine, mõni päev on kohe väga, väga ilus.

Pildimeenutusi:

 

Reisikirja koostanud

õpetaja Marika Kivistik

ÜKS EDULUGU!

Üle-eestiline ettelugemisvõistlus „Loeme koos Aino Perviku lugusid!”

20. oktoobril, XIX ettelugemise päeval, võistlesid Tallinnas Eesti Lastekirjanduse Keskuses parimad 4. klasside ettelugejad. Kõik 16 last olid maakondlike eelvõistluste võitjad ning nende esitus seetõttu kõrgetasemeline. Ettelugejate esinemist hindas žürii, kuhu kuulusid näitleja Anti Kobin Nukuteatrist, Meelis Kompus Eesti Rahvusringhäälingust, Harrastusteatrite Liidu juht Kristiina Oomer ja IBBY Eesti osakonna president Leelo Märjamaa. Esimese kolme koha omanikele olid auhinnaks lauamängud, kõikidele osalejatele jäi võistluspäeva meenutama Aino Perviku autogrammiga raamat „Klabautermanni mure“ ning Meremuuseumi poolt kingitud Lennusadama külastus. Publikule ja võistlejaile pakkus lõõgastust Jõõpre põhikooli näitering Aino Perviku raamatu "Ühes väikses veidras linnas" ainetel tehtud näitemänguga. Võistlust toetas Hasartmängumaksu Nõukogu.

XIX ettelugemise päev „Loeme koos Aino Perviku lugusid!“

I koht – Isabel Masing, Tartumaa, Tartu Descartes’i Lütseum

II koht – Torm Thor Niimann, Tallinn, Vanalinna Hariduskolleegium

III koht – Aurelia Eleonora Kristjohann, Viljandi maakond, Holstre Kool

KIITUSED SUUREPÄRASELE LUGEJALE AURELIA JA KIITUSED TUBLILE ÕPETAJALE!

 Õp Sirje Kannel ning õpilane Aurelia Eleanora Kristjohann

Aurelia koos teiste võistljatega

 

SUITSETAMINE IMEB!

Kuidas suhtud Sina suitsetamisse?

Selge on see, et suitsetamine iseseisvalt on tegevus, millega mitte ei alustata selle vajamise pärast, vaid tihtilugu saab see toimuma nooruse rumalusest. On siis tegemist tegevusega, mis tundub popp (teised ju teevad nii) või protsessiga, mida on harjutud kodus nägema või miks mitte sellepärast, et tekkinud on puberteedieale omane trots välismaailma vastu. Ilmslt on suurem osa meist seda vähemal või rohkemal määral kogenud.

http://tubakavaba.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=13&Itemid=28

Kui Teie alaealine laps jääb suitsetamisega vahele, milline oleks sellisel juhul suhtumine? Kas “Las tõmbab” stiilis või tekib Teis mure lapse tervise üle?

Olles täna koolidirektori ametis või kujutades end lapsevanemana ette, ei luba mu süda alaealiste suitsetamisse hästi suhtuda. Selleks ei ole pelgalt Tubakaseadus, vaid mure lapse tervise üle.

Tubakaseaduse kohaselt

§ 27. Alaealisele kohaldatav keeld

Alla kaheksateist aasta vanusel isikul (edaspidi alaealine) on suitsetamine või suitsuvaba tubakatoote tarvitamine keelatud.

§ 28. Meetmed alaealisele kohaldatava keelu tagamiseks

(1) Alaealisel on keelatud omandada ja omada tubakatoodet.

Mina kui täiskasvanu vastutan selle eest, et vältida tegusid, mida veel täiskasvanu ikka mitte jõudnud laps ei taju. “Aga mina ju suitsetan ja midagi ei ole juhtunud. See rahustab mind”, on osa elanikkonna vastus. Loodan, et suurem osa meie seas elavatest täiskasvanutest on teist meelt ning mõistavad terviserikkeid, mis võivad sellest tulenevalt juhtuda. Hingamisteede haigused, Vähk jms.

SUITSETAMINE IMEB! 

(foto: Caro / Scanpix)

Suitsetamisega seotud surmade arv on viimase kümne aasta jooksul kolmekordistunud. Maailma kopsufond (WLF) on nentinud, et kui praegune trend jätkub, sureb suitsetamise tõttu sel sajandil miljard inimest on vahendanud Reuters.

Jah ka inimkonna avukus on täna problemaatiline (pidevas kasvamises, millega kaasnevad muud globaalsed hädad), kuid loodetavasti teete selleks kõik, et oma last sinna surevate inimeste nimekirja mitte lasta sattuda.

Viimase kümne aasta jooksul on suitsetamine tapnud 50 miljonit inimest ning tubakas põhjustab meeste hulgas rohkem kui 15 protsenti surmadest ja naiste hulgas 7 protsenti surmadest.

SUITSETAMINE IMEB!!!