Õuesõppe programmi III etapp: Mineraalid ja kivimid

Holste Kooli õpilased käisid silmaringi laiendamas ning koolipingis õpitut kinnistamas kahepäevasel keskkonnateadlikust ja loodussõbralikku mõtteviisi arendavas looduslaagris Ida–Virumaal.

Looduslaagri esimesel päeval külastasime giidiga looduskaitse objekte: Toila , Valaste , Ontika, Saka klint, need kõik olid seotud meie teemaga mineraalid ja kivimid. Samas liikusime mööda mereäärt, tutvusime ka merevee ja rannikuga. Edasine sõit kulges Aserisse seal toimus õppeprogramm,, Savi meie kätes´´, kus räägiti savi tekkimisest erinevatel ajastutel, omadustest ja struktuurist ning  kasutamisest oma igapäevases elus. Käisime  sinisavi kaevanduses, see on maapealne kaevandus.   Praktilisel tegevusel said juhendaja näpunäidete abil kõik  sinisavist voolida midagi, mis neile meeldis, need kuivavad Holstre Magasiaidas ja  ootava põletusahju saamist. Esimene päev lõppes Kauksis,  kus tutvusime Peipsi järve vee ja rannaga ning meenutasime mitut erinevat värvi tehismäge me nägime.

Teine päev algas aruteluga mere ja järve erinevustest ja tutvusime  Kauksi Looduskeskusega, seejärel sõitsime Kohtla Kaevanduspark- muuseumisse ja selle lähiümbrusesse. Seal osalesime programmis ,, Pruuni kulla jahil``, mis sisaldas ekskursiooni äsja renoveeritud kaevanduses, kivimite kollektsiooni tutvustust, mida tegi suurepärane giid  Enn Käis . Temaga ronisime põlevkivi kaevandamisest ülejääva aheraine mägede otsas ja otsisime mineraale. Sõitsime läbi Sompa,  Tammiku ning Kose ja külastasime Kurtna järvestikku, millest saab terve Jõhvi linn oma joogivee. Tagasiteel põikasime sisse Kuremäekloostrisse, kus nautisime puhtus , töökust ja korda.

 

Tänan õp. Marika Kivistikku, väga tublisid reisilapsi, Keskkonna Investeeringute Keskust

Õp. Anu Saar

SEAL SAAREMAAL EI KASVA MUUD, KUI KADAKAD JA MÄNNIPUUD!

Selle laulusalmi ridu võiksid Holstre kooli V- VIII klassi õpilased nüüdseks kinnitada ja ka ümber lükata, sest tänaseks teab Saaremaad külastanud reisiseltskond saarest oluliselt rohkem, kui enne.

Maikuus täitus Holstre kooli paljude õpilaste soov – tutvuda Eesti suurima saare- Saaremaa ja Eesti kõige läänepoolsema asustatud saare - Vilsandi loodusega. Õppereis sai teoks Keskonna Investeeringute Keskuse (KIK) rahalisel toel ja õigustas igati püstitatud eesmärke. Koolitunnis õpitu äratundmine looduses, vaatlemine ja märkamine, isikliku kogemuse saamine on väärtus, mida projektis osalenud lastelt ei saa keegi ära võtta.

Üsna kooliaasta lõpus, 28. mail asusime kahepäevasele Saaremaa- Vilsandi reisile. Sõit Virtsu poole, praamireis mandrilt Muhu saarele ja sealt Saaremaale kulges lugusid kuulates ja filmi „Siin me oleme” vaadates. Esimene peatuskoht Saaremaal oli Kaali järv. Küsimusele, kas meteoriit on tänaseni järve põhjas, saime vastuse. Atmosfääri läbimisel umbes 7500-7600 aastat tagasi meteoriit kuumenes ja purunes 5-10 km kõrgusel tükkideks ning langes maapinnale meteoriidisajuna, tekitades 22 m sügavuse peakraatri ning kaheksa 1-4 meetri sügavust kõrvalkraatrit. Meteoriidikilde võib leida väikekraatritest, kuid peakraater on plahvatuskraater. Peakraatri põhjas on  Kaali järvik, mis toitub põhjaveest ja sademetest ja veekogu põhja katvate setete  vanus on kuni 4000 aastat. („Kaali meteoriidikraatrid”- infovoldik)

Loodusprogrammi “Rannikust metsani” juhtis Anni Filippov. Saime teada

Salme muinaslaevast ja Salme jõest,  kuulasime lugusid Suurest Tõllust, sõitsime

Kaugatuma- Lõu maastikukaitsealale. Kaugatuma siluriaegset kivististerikast lade vaadates nautisime looduse imetegusid ja otsisime õhinal paekivi sisse jäänud kivistisi. Kadakad ja poopuud, Lõu looala erilised ja kaitsealused taimed: kuu-võtmehein, müür-raunjalg, pruun- raunjalg, hall käpp, nõiahammas, kassikäpp, valge kukehari, on vaid osa taimedest, mida retkejuht meile näitas. Ka õpiku pildil nähtud viinamäe tigu nägime elusuuruses ja eheduses oma looduslikus elupaigas.

Ka II maailmasõja  jälgi oli Sõrve poolsaarel näha: Lõpe-Kaimri tankitõrjeliin, inimtühjadeks jäänud külad ja Tehumardi lahingupaik.

Nii jõudsime paika nimega Mändjala, kus rannikuluited on tekkinud viimase 4000 aasta jooksul. Siinsel Järve luidete maastikukaitsealal on palju kaitsealuseid taimi: gmelini kilbirohi, nõmmnelk, tumepunane neiuvaip, villane katkujuur, porosamblikud ja kilpsamblikud.  Rannal otsisime nelja erinevat liiki merekarpe. Kõige kiiremini sai ülesandega hakkama Gerthrud. Tema peos olid liiva- uurikkarp, Balti lamekarp, söödav rannakarp ja südakarp. Teadmisi saime ka kivimitest.

Märkamatult oli saabunud õhtu. Ööbisime Kuressaare gümnaasiumis, kus lisaks õhtusöögile ja öömajale said soovijad ka kooli ujulas end erksamaks sulistada.

Teine päev algas sõiduga Mustjala pangale. Giid Heli Alliksoon näitas meile tee äärde jäävat vana tõrvapõletusahju. Mõnus tõrvalõhn ninas, sõitsime Mustjala pangale ehk Panga pangale. Pangapealne paelus meid kauni merevaatega ning veelgi imepärasem loodus ilmutas end, kui olime seadnud sammud pangalt alla mere äärde. Kirjeldada seda tunnet ja vaatepilti: pank kõrgumas taevasse ja merelained limpsimas varbaid kõndides kõval paekivisel platool nagu tänaval, on raske sõnadesse panna. 

Programm “Loodus- ja pärandkultuuri rikkused Vilsandi rahvuspargis” viis reisiseltskonna Loona mõisa.

Retkejuht Kadri Kullapere viis meid kurssi  paiga ajaloo ja tänapäevaga. Mõisa endisesse hoonesse- karjakastelli on rajatud Vilsandi rahvuspargi teabekeskus, aednikumajas ehk Kivimajas on fossiilide muuseum. Vaatamist ja uudistamist jätkus kõigile, giidi jutule lisaks vaatasime filmi Vilsandist, saime teada et saar nimega Nootama on Eesti ainuke atoll ehk rõngassaar. Ühtäkki kuulsime:

Selle metsa taga ei ole mets,  on meri,
mu oma väike kodulaht.
Kuidas elate, mu kallid 
pikad haisvad adruvallid,
ämblikute võrgusallid?

Muidugi laulis plaadilt saarevaht Jaan Tätte, kelle lugusid Vilsandist teab iga ennast ja teisi austav eestlane. Bussisõit Papisaare sadamasse (sealt saab paadiga Vilsandi saarele) kulges mitu kilomeetrit mööda konarlikku munakiviteed. 20. sajandi alguses elas nendel aladel (Kihelkonna ja Lümanda vald) üle 7000 elaniku, nüüd 1600. Suurte sõdade ja muutuste tulemusena on rannakülad ja mereline eluviis hääbumas. Kuulates lugusid siinse elu minevikust, olime jõudnud sadamasse. Sättisime end paatidesse. Tuul puhus, lained möllasid nii, et vesi pritsis paati, tõeline mereseiklus Vilsandile oli alanud.

Vilsandi kui Eesti läänepoolseim inimasustusega saar, üllatas meid: tuul ähvardas mõned  endale magamiskoti ümber mähkinud lapsed lausa lendu tõsta. Kuuldes, et  tormituuli pidi seal olema ligi 60 päeval aastas, mõistsime, et oleme Vilsandil just tormipäeval.  Et ilm oli lisaks tuulele ka jahe, siis saime sõita veoauto  kastis rannikule, kus avanes vaade siluri- ajastu korallrihvidele. Kõndisime rannal, kivistunud korallid jalge all. Rahvuspargi aluspõhi koosneb väga tugevast paekivist, mis on tekkinud soojas siluri-aegses meres lubivetikate, sammalloomade, korallide ja paljude teiste kaasabil.

Vilsandi saar ja sealsed meresaared, sealhulgas Vaika saared, on lisaks linnukaitsealale ka  haruldaste taimede kasvukohaks. Rahvuspargi meresaartel pesitseb 7000-8000 paari haudepaari merelinde, registreeritud on 247 linnuliiki. Täielikult kaitstavatest taimedest esineb siin: müür-raunjalg, meripuju, arukäpp, jumalakäpp, balti sõrmkäpp jpt.

End RMK(Riigimetsa Majandamise Keskus) majakeses soojendanud, istusime taas paatidesse, et tagasi saarele ehk Saaremaale sõita.

Kuressaare lossi külastus andis võimaluse teha ekskursioon ajas Saaremaa minevikust tänapäeva. Meretagune reis hakkas lähenema lõpule, ees ootas kodutee.

Kevadises õhtushämaruses koju saabudes kumises peas: mõni päev on elus ilusam kui teine, mõni päev on kohe väga, väga ilus.

Pildimeenutusi:

 

Reisikirja koostanud

õpetaja Marika Kivistik

ÜKS EDULUGU!

Üle-eestiline ettelugemisvõistlus „Loeme koos Aino Perviku lugusid!”

20. oktoobril, XIX ettelugemise päeval, võistlesid Tallinnas Eesti Lastekirjanduse Keskuses parimad 4. klasside ettelugejad. Kõik 16 last olid maakondlike eelvõistluste võitjad ning nende esitus seetõttu kõrgetasemeline. Ettelugejate esinemist hindas žürii, kuhu kuulusid näitleja Anti Kobin Nukuteatrist, Meelis Kompus Eesti Rahvusringhäälingust, Harrastusteatrite Liidu juht Kristiina Oomer ja IBBY Eesti osakonna president Leelo Märjamaa. Esimese kolme koha omanikele olid auhinnaks lauamängud, kõikidele osalejatele jäi võistluspäeva meenutama Aino Perviku autogrammiga raamat „Klabautermanni mure“ ning Meremuuseumi poolt kingitud Lennusadama külastus. Publikule ja võistlejaile pakkus lõõgastust Jõõpre põhikooli näitering Aino Perviku raamatu "Ühes väikses veidras linnas" ainetel tehtud näitemänguga. Võistlust toetas Hasartmängumaksu Nõukogu.

XIX ettelugemise päev „Loeme koos Aino Perviku lugusid!“

I koht – Isabel Masing, Tartumaa, Tartu Descartes’i Lütseum

II koht – Torm Thor Niimann, Tallinn, Vanalinna Hariduskolleegium

III koht – Aurelia Eleonora Kristjohann, Viljandi maakond, Holstre Kool

KIITUSED SUUREPÄRASELE LUGEJALE AURELIA JA KIITUSED TUBLILE ÕPETAJALE!

 Õp Sirje Kannel ning õpilane Aurelia Eleanora Kristjohann

Aurelia koos teiste võistljatega

 

SUITSETAMINE IMEB!

Kuidas suhtud Sina suitsetamisse?

Selge on see, et suitsetamine iseseisvalt on tegevus, millega mitte ei alustata selle vajamise pärast, vaid tihtilugu saab see toimuma nooruse rumalusest. On siis tegemist tegevusega, mis tundub popp (teised ju teevad nii) või protsessiga, mida on harjutud kodus nägema või miks mitte sellepärast, et tekkinud on puberteedieale omane trots välismaailma vastu. Ilmslt on suurem osa meist seda vähemal või rohkemal määral kogenud.

http://tubakavaba.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=13&Itemid=28

Kui Teie alaealine laps jääb suitsetamisega vahele, milline oleks sellisel juhul suhtumine? Kas “Las tõmbab” stiilis või tekib Teis mure lapse tervise üle?

Olles täna koolidirektori ametis või kujutades end lapsevanemana ette, ei luba mu süda alaealiste suitsetamisse hästi suhtuda. Selleks ei ole pelgalt Tubakaseadus, vaid mure lapse tervise üle.

Tubakaseaduse kohaselt

§ 27. Alaealisele kohaldatav keeld

Alla kaheksateist aasta vanusel isikul (edaspidi alaealine) on suitsetamine või suitsuvaba tubakatoote tarvitamine keelatud.

§ 28. Meetmed alaealisele kohaldatava keelu tagamiseks

(1) Alaealisel on keelatud omandada ja omada tubakatoodet.

Mina kui täiskasvanu vastutan selle eest, et vältida tegusid, mida veel täiskasvanu ikka mitte jõudnud laps ei taju. “Aga mina ju suitsetan ja midagi ei ole juhtunud. See rahustab mind”, on osa elanikkonna vastus. Loodan, et suurem osa meie seas elavatest täiskasvanutest on teist meelt ning mõistavad terviserikkeid, mis võivad sellest tulenevalt juhtuda. Hingamisteede haigused, Vähk jms.

SUITSETAMINE IMEB! 

(foto: Caro / Scanpix)

Suitsetamisega seotud surmade arv on viimase kümne aasta jooksul kolmekordistunud. Maailma kopsufond (WLF) on nentinud, et kui praegune trend jätkub, sureb suitsetamise tõttu sel sajandil miljard inimest on vahendanud Reuters.

Jah ka inimkonna avukus on täna problemaatiline (pidevas kasvamises, millega kaasnevad muud globaalsed hädad), kuid loodetavasti teete selleks kõik, et oma last sinna surevate inimeste nimekirja mitte lasta sattuda.

Viimase kümne aasta jooksul on suitsetamine tapnud 50 miljonit inimest ning tubakas põhjustab meeste hulgas rohkem kui 15 protsenti surmadest ja naiste hulgas 7 protsenti surmadest.

SUITSETAMINE IMEB!!!

Lastevanemate üldkoosolek!

Kutse lastevanemate koosolekule

Kutsume Teid lastevanemate üldkoosolekule, mis toimub 20. novembril 2012. aastal algusega kell: 17.30 Holstre Kooli II korruse saalis.

Päevakord:
•    Loeng: “Kooli ja lapsevanema omavaheline koostöö” (Linda Luhse);
•    Edasised plaanid 2012/2013 õppeaastal (Reeme Remmelgas);
•    Kooli hoolekogu esindaja valimine lastevanemate seast 2012/2013. õppeaastal (Reeme Remmelgas);
•    Muud küsimused.

Seoses toimuva loenguga, palume Teil mõelda teemade üle, mis Teis kõige enam küsimusi tekitavad, et neid julgelt esinejale esitada.


Lugupidamisega,

Reeme Remmelgas
Holstre Kooli direktor

Üleskutse Holstre meistrimeestele ja ideoloogidele

Igas külas on üks või mitu isikut, keda tuleb tänada tehtu eest. On neid, kes on läinud teise ilma, kuid neidki, kes täna meid oma kohalolekuga austavad ning oma tegudega meie argipäeva ilmestavad.

Mulle meeldib Vahur Kersna idee anda kiires argitempos inimestele põhjus ja võimalus mõneks hetkeks istuda ning pingil mõtiskleda, mis on elus jääv ja oluline ning mis on praht, mis varem või hiljem põhja vajub. Olen veendumusel, et seda kõike on tarvis selleks, et mitte unustada eluliselt olulisi väärtusi, hoida olnut ning hinnata tulevat.

Koostöös kohalike elanikega oleme jõudnud tõdemuseni, et meilgi peab üks selline pink paika seatud saama. Kuid selleks, et kõik huvitatud saaksid oma sõna sekka öelda, ootame käesoleva aasta lõpuni Holstre Kooli direktori kätte infot pingi nime laureaate ja neid tahtjaid mehi/naisi, kes on valmis pingi valmistamise näol valmis omapoolse panuse andma, et siis kooli 180. aastapäevast alates oleks meil koht, kus olnut meenutada ning tulevikku kujundada!

Kirjutas ju omal ajal Lydia Koidulagi (1.aprillil 1869.aastal) Jaan Adamsonile: “Liiati on Holstre vald oma teoga ja vaimuga alati olnud teistele eeskujuks.”.

Reeme Remmelgas

Holstre Kooli direktor

Tervituskõne Holstre Kooli 179. aastapäevaks

Olen rõõmus, et mul on täna võimalus teid  tervitada ja õnnitleda  Holstre kooli 179.aastapäeval!

Kahjuks inimesed nii vanaks ei ela kui mõned koolid on elanud ja loodame, et elavad jätkuvasti edasi. Meie kool hakkab juba 200 aastale liginema, mis on inimlikust vaatekohast kõrge vanadus, kuid kooli vaatekohast vast mitte.

Kui ma Holstre kooli direktori ametisse tulin 1961.aastal, siis oli kool alles kolme aasta eest tähistanud suurejoonelise pidulikkusega oma 125. sünnipäeva. Tol ajal õppis  Holstre koolis üle 180 õpilase. Mõnes klassis oli üle 30 õpilase. Mingitel põhjustel on 50 aasta jooksul  Holstres lapsi nõnda väheks jäänud, et kooli püsima jäämine olevat ohus. Praegu on nimekirjas 63 õpilast.  Aga loodame ikka, et kuulsusrikka ajalooga kool jääb kohalikule rahvale esmast haridust ka kaugemas tulevikus andma.

Mäletan sügiskuu päeva 7.septembril 1963.a., kui avasime siin kooli lipuväljakul mälestuskivi ühele Holstre suurmehele – Jaan Adamsonile, kes oli 27 aastat Holstre valla Pulleritsu kooli koolmeister. Jutt on aastatest 1852 – 1879. Jaan Adamson oli palju rohkem kui ainult külakooli õpetaja ja juhataja. Ta tegi  koolitöö kõrvalt palju kogu eesti rahva heaks, olles eesti rahvusliku liikumise ehk rahva ärkamiseaja  juhtivaid mehi. Adamsoni tõttu sai Holstre vald kuulsaks ja tuntuks kogu Eestimaal ja kaugemalgi, sest näiteks, tema koos teiste Holstre talude peremeestega käis 1864.aastal novembri kuus pealinnas Peterburis keisrile palvekirja üle andmas, kus nõuti eesti rahvale  suuremaid omavalitsuse õigusi. Lydia Koidula kirjutas 1.aprillil 1869.a.  Adamsonile: “Liiati on Holstre vald oma teoga ja vaimuga alati olnud teistele eeskujuks.” Jaan Adamson on Eesti Aleksandrikooli asutamise mõtte algataja. See on kirjutatud ka tema kalmu raudristile Paistu kalmistul. Adamson ise on endast  öelnud: “Mu südamel ei seisa mingi asi lähemal kui eesti rahva tõsine õnn!” Küllap meiegi, siinviibijad, tunneme sedasama. Loodusteadlane Jaan Eilart ütles Kovali talu mälestuskivi avamisel 2.juulil 1972.a: “Holstre maapind on meile püha seepärast, et tänu sellistele paikadele astusime ruttu kultuur-rahvaste perre.” Jaan Eilart nimetab Pulleritsut kõige auväärsemaks külakooliks.

Käesoleval aastal, pühapäeval, 16.septembril kor- raldati Viljandi Rattaklubi poolt jalgrattamatk  Pulleritsu külakooli juurde. Lausa põksuva südamega ma osalesin sellel matkal, vaatlesin Pulleritsu koolimaja, millest teatud osa on tänaseni säilinud. Viljandi poole tagasiteel külastasin praegust koolimaja ja selle  hoolsate käte poolt korras hoitud lähiümbrust. Meenub kirjanik Tammsaare mõte: kui teed tööd ja väed vaeva, siis tuleb ka armastus. Nii on meie perel Holstre kooliga.  Armas oli ka sel pühapäeval  kohata koolimaja ees teie õpetajat Helvet.

1935.aasta sügiseks valmis siia endise Holstre mõisa hoonete asemele uus koolimaja kogu Holstre valla jaoks, mis oma aja kohta oli igati moodne ja ilus. 77 aastat tagasi 1935.aasta 3.novembril see maja õnnistati koolimajaks Jumala sõnaga Paistu kirikuõpetaja ja apostliku õigeusu preestri poolt  kohaliku rahva ja  kõrgete riigiametnike osavõtul. Seda tähtpäeva Holstre hariduselus sai kooli- aastapäevadel ikka meelde tuletatud.

Arvestades Holstre kooli omanäolist ajaloolist osatähtsust on see väljak siin kooliõuel ajalooline ja püha paik igale selles koolis õppivale lapsele, samuti siin koolis õppinud või õpetanud inimesele, aga ka igale holstrelasele ning lõppastmes igale eestlasele. Ma mäletan selgesti veel seda päeva, 24.juunil (jaanipäeval) 1989.a., kui me siinse rahva osavõtul taas heiskasime samal päeval Paistu kirikus   pühitsetud sini-must-valge Eesti rahvuslipu Adamsoni mälestuskivi kõrval algselt 1935.a. uue koolimaja juurde kavandatud lipuväljakul.  Ligi 50 aastat 1940.aastal meid  okupeerinud võõrvõim seda ei lubanud. Piduliku, meeltülendava sündmuse juures  laulsime laule: “Eesti lipp” („Kaunistagem eesti kojad kolme koduvärviga“) ja Eesti riigihümni “Mu isamaa,  mu õnn ja rõõm.”

Oli kindel ning usalduslik anda oma kodukoha heakäekäik Jumala hoolde hümni autori J.W. Jannseni sõnadega: “Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkelt õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!”

   Rõõmsalt ja lootustäratavalt kui Eestimaa tuleviku sümbol hakkas sini-must-valge lipukangas taas lehvima meie vaimse ärkamiseaja ühe tähtsama keskuse – Holstre  südames. See oli harras hetk ka meist iga kohalolija südames. Sest uskusime ja teadsime, et  oleme oma kaotatud riiki varsti tagasi saamas. Ja nii kahe aasta pärast läkski.

Noores elueas on ajakulg aeglane, kuid minul vanas eas õige kiire, nõnda et võin öelda  Lydia Koidula laulu sõnul: „tiib pandud aastatel` õlale.“ Seepärast ma imestan, et näe, eelkirjeldatud sündmusest saab tuleval suvel juba 24 aastat mööda. Täna koolis käivad lapsed ei olnud siis veel elu alustanudki.

Teil, praegustel koolilastel ja õpetajatel on eriline rõõm ja uhkus õppetööd teha siin taastatud Eesti Vabariigi hoolitsusel erakordselt kauniks ja korrasolevaks  remonditud  koolimajas koos juurde ehitatud võimlaga. Olge siis usinad õppima, et saada tugev alus põhikoolist, jätkamaks haridusteed gümnaasiumi astmes või kutsekoolis ja kaugemas vaates kõrgkoolis. Igal päeval jalge alla võetav tee on armas sellepärast, et koolitee on kõigi teiste teede algus. Soovin teile tervist ja teravat mõistust koolitükkidest jagusaamiseks!

Et olen pärast Holstre koolis töötamist lõpetanult 1990.a. olnud 22 aastat kirikuõpetaja, siis täiendan omi mõtteid Pühakirjaga. Piiblis, Õpetussõnade Raamatus  on kirjutatud juba kolm tuhat aastat vana tarkus: „Jumalakartus on tarkuse algus“ (Õp 1,7). Austus kõigeväelise Isa vastu, Temasse uskumine ja Tema tahte järgi elamine muudab meie mõtlemise ja arusaamise selgemaks. Siis  me saame tõepoolest tar- gemateks ning võimekamateks. Seda näitab tegelik koolielu, koolivälisest elust rääkimata.  

Nõnda siis ei ole sugugi ülearune hommikul kooliteele asudes paluda endale algavaks koolipäevaks Jumala Vaimu juhatust. Vaimsed protsessid pole küll inimsilmale nähtavad, kuid astronoomid ja kosmoloogid teavad, et valdavam osa maailma- ruumist ongi nähtamatu, nn. tume-energia ja tume- aine. Inimese elu kulgeb horisontaalses ja vertikaalses suhtes: oleme horisontaalselt suhtes kaasinimestega ja vertikaalselt Jumalaga. – Õnnistatud kooliaaasta jätku teile kõigile  meist võimsama väe kaitsel ja aitamisel!

Helmut Mõtsnik (Holstre Kooli kauaaegne direktor)

Aastapäeva aktusel

Holstre koolimajas  5. novembril 2012