Kes Sakala väljaannet ei juhtunud lugema, siis annan ka Teile ülevaate omapoolsetest mõtetest. Kuna Õpetajate Leht ei pidanud antud mõttekäiku piisavalt atraktiivseks, vähemalt mitte nende väljaandes, teen seda läbi veebikeskkonna!
Nii
lihtne on öelda, veel lihtsam tundmatuna kuskil veebikeskkonna
kommenteerimisveerus kirja panna, just seda, mida sülg suhu toob. Siinjuures
kujundame me enestele aru andmata kõikide teiste sh iseenda alateadvust
väiksusest kui negatiivsuse juhtterminist, sellest VÄIKSUSEST kui ühest
ütlemata koledast kollist. Miks see või too kool on halb? Vastus kõlab lihtsalt,
sest ta on väike. Kuidagi naeruväärne tundub
see väiksuse koll ehk tarbimisühiskonna trendikas hullus.
Mida
rohkem seda uhkem, kõlab pelgalt mõelduna kuidagi suursugune ja uhke. Või
kuidas teile tundub?, Väikesed asjad näivad alati vähestena, väikestena.
Siinjuures ei ole tähtis sisu, vaid selle mõõt- VÄIKE. Mõelge sõnale väike,
vähe, vähene, mis teile esimesena meenub? Tahan arvata, et need on sõnad: palk,
elamiskoht, maalapp, vaene, kasin, küla jne. Keskendudes külakoolile kõlaks see
järgmiselt: vähe raha, väikesed palgad, vähe õpilasi, väikesed külad jne.
Olen
meie väikeses maakoolis töötanud vaevu 3,5 aastat. Lühike, kuid piisavalt pikk
aeg, mõistmaks maakooli eeliseid, selle tagamaid ja tihtilugu mõistmatuna
näivaid, kuid ometigi tugevaid külgesid. Seda seletamatut miskit, mida
mõistavad vaid need, kellel on olnud õnn seda kogeda. Ei ma ei räägi nendest
uhketest pingeridadest, esikümesse kuulumisest. Siinjuures olgu öeldud, et täna
63. õpilasega Holstre Koolist on sirgunud läbi aastate tugevaid isikuid, kes
oma saavutustest tulenevalt on saanud meie suurde ajalukku kirjutatud ennemgi veel
kui nad on jõudnud kooli lõpetada. Ärgem unustage, et selles väikekoolis õpib
täna pelgalt 63 last, mitte sadakond või tuhat.
Ma
räägin inimlikest ning sotsiaalsetest kogemustest. Sellest kogemusest, mis loob
oskuse olla kodanik, aidates selliselt kaasa kodanikuühiskonna loomisele. Täpne
olles, siis viimase arendamisele, sest mingit laadi, ehk lapsekingades, süsteem
on meil vististi olemas. Sellest vähemalt räägitakse ning suund on justkui
võetud, et süsteem toimiks!
Kas
ootate, et Teie laps on subjekt - VÄÄRTUS omaette, seda ka siis kui ta meie
pingelisi õppekavasid läbides ei vasta mõõdupuulele VÄGA HEA.
Kas
Teie laps peabki käima täiskohaga tööl ning sealjuures täitma unistusi
huvialadest (kodukohast kaugemal või hilisel kella-ajal), milles edukaks saada?
Kas need kõik on lapse unistused? Kas see sama süsteem ei peagi olema
kättesaadav ning võimalik väikekoolides? Kus on võrdõiguslikkus? Kuidas Te
suhtute sellesse kui Teie laps saabub koolist 6-7 paiku, seejärel juba niigi
pika tööpäeva läbinud, peab see nupsik asuma õppima. Mis kell Teie oma tööpäva
lõpetate ja puhkereziimile asute?
Kas
olete mõtisklenud selle üle, et täna on kool sundseisus, kus ta peab
eelarvelises kontekstis vaatama last kui objekti. Kui hummaanne on väide - 1
LAPS VÕRDUB X EUROT?
Täna
on võetud üldine seisukoht (tulnevalt paljuski rahastamissüsteemist), kus
väikekoolid ei saa enam siia ühiskonda kuuluda, sest nad ei olevat
JÄTKUSUUTLIKUD. Tekib küsimus, kuidas saab sadu aastaid eksisteerinud, edulisi
riigi kodanike kasvatustöös osalenud haridusasutus olla mitte jätkusuutlik? Nad
olevat selleks liialt väikesed. Kui me suhtume samamoodi oma riiki, nagu
väikestesse koolidesse, peaksime tõsiselt panema kaalukausile meie VÄIKESE
riigi edasise jätkusuutlikkuse - eksistentsi!
Sedalaadi
küsimusi on minu peas üha veel ja veel. Ma ei karda oma töökoha pärast,
sellepärast et meiegi oleme nn ohukool. Ei mitte seda, vaid valutan südant meie
tuleviku, elutervete ning tasakaalukate ühiskonnaliikmete üle.
Alles
oktoobrikuu algul kirjutas Pr Evelin
Ilves ja Kirsi Altjõe, Postimehe arvamusloos sellest, mida me koolilit ootame.
Ning nad vastasid: “ …
et meie ühiskond ootab terveid, sõbralikke ja endaga hakkama saavaid inimesi,
kes naerataksid naabrile, aitaksid abivajajat ning valiksid töö- ja elukohaks
mõne Eesti küla või linna. Sest siin on maailma parim paik, kus elada, lapsi
kasvatada ja neile haridust anda. Pingevabalt, täisväärtuslikult. Ja et nende
lapsed omakorda mõtleksid ja tunneksid samamoodi.
Olen
seda meelt, et igale lapsele peab olema kuskil oma koht, see päris oma kool,
kuhu on hea ja turvaline tulla ja seda kohta, kus teda ei peeta kehvikuks kas tema
riiete, kehvade sotsiaalsete oskuste, pisut nõrgema intellekti poolest,
eelnevate ebaõnnestumiste või maakeskkonda päritoli pärast. Kõigile tuleb anda
teine ja vahel ka kolmas, ehk neljaski uus võimalus. Ka kriminaalid lastakse
peale karistamist ning rehabilitatsiooniprotsessi vabadusse, et uuesti
ühiskonda sulanduda, miks me siis alati oleme nõnda tõrjuvad ja pahatahtlikud
nende suhtes, kes ei vasta alati mõõdupuule pingereas VÄGA HEA. Kas meil on
õigus otsustada teiste saatuse üle, veel ennem kui see keegi on saanud
võimaluse oma iseseisvasse ellu astuda?
Me
vajame just seda kohta, kuhu ma tahan alati tagasi minna. Just sellist kohta,
nagu oli minu jaoks minu tolleaegne Väinjärve Algkool ja kindlasti mitte see
mammutkool, kuhu saatuse tahtel gümnaasiumisse sattusin. Pelgalt austusest
tänase direktori vastu jätan nimetamata selle kooli nime ning õpetaja(te)
nimed, kelle koht ei ole kindlasti hariduses, veelgi vähem pedagoogikas. Ehk on
nüüd seal asjad paremad kui olid tollal!
Me kõik oleme
keegi kellegi jaoks ja just seal, kuhu me kuulume!
Hoidkem
üksteist!
2012.
aasta oktoobrikuul Holstres!
Reeme
Remmelgas
Holstre
Kooli direktor
Posts
