Suvevahejaa esimesel päeval, 6.juunil, käis Holstre kooli V ja VI klass Otepää seikluspargis. Olles leidnud seikluspargi ülesse, tõmbasime jalga ronimispüksid ning asusime hoolega kuulama instruktorit, kes õpetas meile karabiinide kasutamist. Karabiinid on kinnituskonksud ehk sissepoole avanevad haagid, millega ronija end õhus oleva trossi külge kinnitab, et ta alla ei kukuks.
Õpetussõnad kuulatud, algas seiklus. Kõik asusid usinasti ja suure entusiasmiga ronima, keegi ei osanud arvata, kui väsinuna nad lõpetavad. Need hetked seiklusrajal olid enda proovilepanemise, endaga võitlemise ja enda tundmaõppimise tunnid. Kes tundis hirmu, kes rõõmu, kellele oli mõni asi ületamatult raske. Kuid tähtis on seegi, et kõik said midagi uut kogeda. Oli neidki, kes tegid iseendale toreda üllatuse, sest said vapralt raja otsast lõpuni läbitud.
Seikluspargis käidud, läksime sööma. Seejärel uudistasime Tehvandi suusahüppetorni. See on ühtlasi ka vaatetorn ja 34 m kõrguselt saab vaadata sportlasi hüppamas. Kõrgus merepinnast on 218 m ja see on ühtlasi Munamäe järel kõrguselt teine vaatetorn. Kõik julgesime üles minna ja tornist ümbrust vaadata, kuid kujutada end ette sportlasena sealt suusahüpet tegemas, ei suutnud meist vist küll keegi. Kahjuks, ei näinud me ühtegi sportlast treenimas, siis oleks küsinud, et mis tunne on suuskadega õhus lennata.
Vaateid Otepää seikluspargist (http://www.seikluspark.ee/)
Käisime veel energiasamba juures energiat kogumas, sest kooliaasta oli olnud üsna väsitav ja üks laps peab ju energiline olema. Energiat täis, sõitsime Pühajärve äärde. Mõned tegid jalad märjaks, mõned tahtsid ujuma minna, aga õpetaja ei lubanud. Tema arvas, et vesi on külm, kuigi polnud ise varvastki vette pistnud. Lugesime ka selle järve tekke kohta käivat legendi. See paik oli väga rahulik ja kaunis. Enne koduteele asumist käisime veel poes maitsvaid asju ostmas ja seiklusrikas päev oligi jõudnud õhtusse.
Õpilase silmade läbi kirjutas õpetaja Marika Kivistik
siis aabits uus, siis ranits uus,
uus vormipluus...
kõik-kõik on uus septembrikuus...
See õppeaasta on taaskord omamoodi eriline ja ennem veel kui asume uute tulijate tutvustamise juurde, anname teile ülevaate meie kollektiivist lahkunud isikutest. Meiega ei tööta üheskoos enam Anneli Mets (saksa keele õpetaja ja lasteaia õpetaja abi), Kirli Koljat (klassiõpetaja) ning Johan Lepa (kojamees) ning Gert Keldo (ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja). Soovime neile kõigile kordaminekuid oma edasisel eluteel ning ootame neid alati enestele külla.
Holstre Koolis on sellest õppeaastast mitmeid uusi töötajaid, kelledeks on: Triin Tukk, Triin Mägi, Irma Tooming, Liivi Elias ja Elmar Kaasik. Lisaks viiele töötajale, kes asusid meie kooli tööle esmakordselt, on uuenenud ka meie lasteaiarühma “Mõmmik” töötajaskond, kuhu on tulnud tööle lasteaiaõpetaja ametikohale Aili Nohrin.
Kindlasti on teil tekkinud küsimus, kes millist ametit peab. Alljärgnev annab sellest põgusa ülevaate.
Triin Tukk on ideedest pakatav noor naine, kes alates sellest õppeaastast vastutab 1. ja 4. klassi õppetegevuste ning ühtse toimise eest.
Valdava osa oma ajast pühendab klassiõpetaja kas õpetamisele või õppimisele. Triinul on lõpusirgel pedagoogiliste teadmiste omandamine ülikoolis.
Triin Mägi on noor ning naerusuine ajalooteadmistega särav naine, kes on oma töösse pühendunud ning teeb seda hingega.
Klassiõpetaja Triinuga sarnaselt pühendab temagi suure osa oma ajast ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetamisele või õppimisele. Veel veidi ja on Triinulgi lõpusirgel pedagoogiliste teadmiste omandamine ülikoolis.
Irma Tooming on öelnud, et side loodusega saab tekkida vaid siis, kui me oleme looduse keskel. Just samalaadsete põhimõtete järgi õpetab Irma käesolevast õppeaastast lastele vene keelt, olles koolimajas kahel päeval nädalas ning täiendades laste teadmisi lisaks vene keele ringitunni kaudu. Abivalmis ning mõttealdis Irma ei löö risti ette ka siis kui kolleegid temalt projektialast nõu küsida soovivad.
Liivi Elias on daam, kes paralleelselt töötamisega Carl Robert Jakobsoni nimelises Gümnaasiumis on leidnud omale uued ning toredad kaastöötajad ja õpilased Holstre Koolist. Käesolevast õppeaastast annab Liivi saksa keele tunde 7-9. klassi õpilastele. Omapoolse meelekindluse ning teotahtega on temast saanud lühikese ajaga hinnatud õpetaja.
Elmar Kaasik on naisterikkas kollektiivis üks kahest mehest. Juba varastel hommikutundidel on tema käed-jalad tööd täis, et kõikidel teistel kooli jõudes oleks hea ja igati turvaline olla.
Aili Nohrin on naerusuine ning lapsesõbralik õpetaja abi, kes on meie kollektiivis teistkordselt ning nüüdsest loodetavasti seda juba pikemaks ajaks. Aili alustas tööd lasteaia õpetaja abi ametikohal Holstre lasteaiarühmas “Mõmmik”.
Ja nagu igal aastal nii oli sellelgi sügisel 1. september väga eriline päev ning seda kõige enam 1. klassi astujatele. Pidulikul aktusel võtsime oma kaitsva tiiva alla kolm imearsmat õpilast.
I klassi astujad (vasault) Triin Tukk (õpetaja), Marite Remmet, Tõnn Alas ja Kristo Pata
Reeme Remmelgas
Holstre Kooli direktor
Ilusal 15. septembrikuu päeval käisid 1. ja 4. klass Männimäe külalistemaja salongkinos vaatamas lastefilmi „Lotte ja kuukivi saladus.“ Film jutustas Lotte ja tema onu Klausi seiklusest, et kätte saada kolm müstilist kuukivi. Kuid varsti selgus, et leidub veel teisigi, kes ihaldavad endale kolme salapärast kuukivi. Seikluslik film pakkus lastele väga palju nalja ja naeru.
Õpetaja rollis olles pean tõdema, et ettevõtmine oli igati vahva! Samal meelel olid minuga ka õpilased.
Õpilaste mõtteid
Mulle meeldis sealt kõige rohkem Tikk, kuna tal oli kolm kõrva. See oli ka äge, kui nad taimega kuu peale läksid. Mulle meeldis see ka, kui nad olid unenäos (Tarvo Raba, 4. klass)
Lotte on lahe, Lotte on ilus! (Marite Remmet, 1. klass)
Lotte oli nii äge ja lõbus. Mulle meeldis see, kui jänesed koju läksid ja siis meeldis veel unenägude maailm. See meeldis ka, kui Klaus ja jänes üleni punaseks läksid. Tegelikult oli kõik äge. Kui ma saaks, siis ma vaataks seda vähemalt sada korda veel, sest see oli nii äge ja lõbus film. Mulle meeldis see väga, väga, väga! (Angelika Andrejanov, 4. klass)
Triin Tukk
1. ja 4. klassi klassijuhataja
Sellele atraktiivsele õuesõppele järgnes ekskursioon Eesti Maaülikooli Võrtsjärve õppekeskusesse, mis on välja kasvanud Limnoloogiakeskusest. Kolikambrina seisnud Limnoloogiakeskuse endised akvaariumiruumid on nüüdseks renoveeritud ja sisustatud Võrtsjärve Sihtasutuse eestvedamisel astatel 2002-2006 järvemuuseumiks.
Kalala järvemuuseumi põhiekspositsiooni moodustavad akvaariumides elavad Eesti mageveekalad. Väljapanek oli unikaalne, sellises liigilises koguses mujal Eestis meie mageveekalu ei eksponeerita. Siseruumides oli 15 akvaariumi, lisaks on seal suveperioodil välibasseinid. Praegu elavad Kalalas järgmised liigid: angerjas (erinevas vanuses, paariaastasest kuni 24-aastani), ahven, koha, haug, koger, hõbekoger, karpkala, säinas, särg, roosärg, linask, viidikas, rünt, säga, teib, turb, latikas, nurg, kiisk, luts, sterlet, kaug-ida unimudil, hink, lest, vingerjas, luukarits, tõugjas. Näha oli ka mõningaid selgrootuid (jõevähi ja zooplanktoni esindajad) ning veetaimi. Ekspositsiooni elutus osas oli nii püügivahendeid, ürgkalade kui ka kalakivististe väljapanek.
Ekspositsioon muuseumis
Sellele järgnes sõit kalepurjekaga ,,Paula” Võrtsjärvel, kus kogenud kapten ja pootsman rääkisid kaleehitusest, purjetamisest ja traalpüügist. Purjekas "Paula" ehk ühemastiline kalepaat on 12,6 meetrit pikk, masti kõrguseks 15 meetrit. Purjekal on kaks kolmnurkset purje - masti küljes suur põhipuri ja selle ees väike kliiverpuri.
Sõit purjekal!
Kapten teadis rääkida, et Võrtsjärvel olla olnud iseloomulikuks ja põliseks kalapüügiviisiks läbi aegade kale. Kale oli algselt laia suudmega (1,2 x 3,6 m) ja 3,6 m pikkune purjusteta võrkkott. Võrkkotti olla veetud väikese nelinurkse purjega varustatud paadiga allatuult triivides. Üks veoköitest kinnitati paadi ahtri, teine vööri külge. Püüdjaid oli tavaliselt kaks. Kumbki neist hoidis käes võrgu külge kinnitatud peenikest tundenööri, mis signaliseeris kala võrku sattumisest. Siis tõsteti võrkkott kiiresti üles, kala tõsteti välja ja seejärel lasti uuesti tagasi. Paat triivis pärituult seni kuni jõuti kaldale lähedale. Siis tõmmati võrkkott paati ja aerutati paat vastu tuult üles ja seejärel hakati uuesti kaletama.
Kõige meeldejäävam küsimus oli kaptenilt: Mis vahe on uhhaal ja kalasupil? Jarmo Välk teadis kohe vastust, et uhhaa tehakse sellest veest millest kala on püütud.
See tore õuesõppe ja ekskursioon said toimuda tänu KIK poolt toetavale projektile.
Õpetaja Anu Saar
Posts
All Comments
