Midagi vana ja midagi uut (Holstre koolimaja vaade tagant)Holstre koolimajast kõneldes ei saa piirduda pelgalt järve kaldal uhkes üksinduses seisvast rootsipunasest puitehitisest vesteldes. Rõhku peab pöörama juba sadakond aastat varasemale ajaloolisele taustale. Just seetõttu oli meie koolimaja 75. sünnipäevaks kutsutud külla kaks vahvat vanadaami Õilme Helvi Varblane ning Laine Reha. Daamidest esimene oli õppinud Pulleritsu kooli rehetoas, asudes Holstre uhiuude koolimajja 4. klassi ning teine Pirmastus, tulles rehetoast tolleaegsesse moodsasse majja 1. klassi. Laine Reha olla olnud verevaene (ei olnud veel kooliküps) ning asunud kooli alles 9. eluaastast, tolleaegse 8 eluaasta asemel (sellal oli kooliküpsus saavutatud alates 8. eluaastast).
Uut koolimaja kirjeldades oli proua Laine esimene reaktsioon: “Oi, tol ajal oli uus koolimaja suur luksus!” Ilmselt see nii oligi. Oldi ju juba 1927. aastal uue koolimaja eest usinasti võideldud. Maavalitsuse otsusega pidavat tänase koolimaja asemele kerkima metsniku elumaja ja ametiasutus. Kuna metsade peavalitsus allus põllutööministeeriumile, otsustati sinna palvekiri kirjutada, et see koht koolimaja ehituseks vabaks saaks antud. Otsus koolimaja kasuks sai sündida, sest just oli Pulleritus koolimajast väljunud Eesti elu edendaja dr Veske ning kirjanik Kunder. Samuti oli Andres Aaviku juhatamisel saanud Holstre pasunakoor üleeestilise kuulsuse. Kõigele tipuks oli koht hariduse andmiseks väga sobilik ka maastikuliselt.
Kooli ehitamisest võttis osa terve vald. 01.10.1935. aasta nädala seitsmendal päeval (pühapäeval) sai koolid kolitud (nii Pirmastu kui ka Pulleritsu) vastvalminud koolimajja Holstresse.
Koolis alustas tööd 6 klassi 146 õpilasega. Võrreldes 2010/2011 õppeaastaga oli koolis 82 õpilast enam. Nagu tänapäeval, algas ka siis õppetöö 1. septembril.
Olles proua Lainega ning Õilmega sel tähtsal päeval koolimajja jõudnud oli nende üllatus suur. “Milline luksus”, kõlas kui ühest suust spordisaali juures olevaid dušširuume külastades. Meie majas ringi jalutades olid daamid ühel nõul, et sellest ajast tänaseni on palju muutunud. „Elu on edasi läinud ja võimalusedki paranenud. Jääb vaid loota, et nii personal kui ka lapsed oskavad pakutavat hinnata”, lausus daam Õilme. Ajal, mil kool avati, oli vaja tasuda terves mahus õppematerjalide eest, toitki tuli osaliselt endal muretseda. Lapsevanematel tuli välja osta vajaminevad õpikud ning esmased kirjutamistarbed. Kuid selle üle ei kurdetud. Õilme mäletab veel selgesti, et kuigi uhiuus koolimaja asus vaid 1,5 km kaugusel kodust tahtis ta sellest hoolimata internaadi võimalust kasutada. “Koolis oli ju elekter, kodus see puudus. Sai õppida ja teadmisi omandada. Õppimine oli tähtis. Mitte kõik ei suutnud hiljem edasi õppima minna, see oli äärmiselt kallis. Eks sai koerustki tehtud, mis lapse elu põnevamaks tegi. Oldi ju päevast päeva ninapidi koos. Eks seetõttu need koerused kergemini tulema kippusidki”, tõdes meie kooli endine vilistlane Õilme.
Proua Õilme rõõm oli seda suurem kui ringkäigul astusime klassi, mis oli olnud tema koduklassiks. Tänase eesti keele klassi aknapoolse rea teine pink oli olnud see koht, kus sai teadmisi ammutatud. Isegi proua fotojäädvustus sarnases tänasele klassiruumile. Puudu oli vaid ahi ning vanad klappkaanega lauad.
Eakate prouade koolimälestusi kuulata oli põnev, kuid üsna keeruline oli lastel mõelda end möödunud aega. Võrreldes olnuga on praegustel õpilastel kordades mugavamad ja paremad tingimused. Kuid selge on seegi, et koolilapsed jäävad koolilasteks- olgu see siis tänapäeval või 75. aastat tagasi.
Lugupidamisega
Reeme Remmelgas
Posts
No comments:
Post a Comment