Elamustest matkapäeval!

Holstre Kool osales möödunud aastal (2009) Eesti Koolispordi Liidu poolt välja kuulutatud tervisepäeval esimest korda. Sedapuhku oli see vahva üritus meie jaoks juba tuttav. Kui mullu korraldasime õpetaja Andi eestvedamisel ülekoolilise orienteerumispäeva, siis seekord võtsime vastu ühise otsuse asuda reipalt koolipinki peale suurt matkamist. Klassijuhatajate eestvedamisel valiti vastavalt eale igale klassile sobivaim matkapäeva marsruut ning pikkus.

1. ja 2. klassi jütsid seadsid sammud reipalt Holstre-Polli suunas. Teel olles tutvustas õpetaja Sirje lastele teadmiste omandamise eesmärgil autode rataste all elu kaotanud loomakesi: konni, tigusid ja karihiirt. Seda ikka selleks, et rääkida kahepaiksetest, nälkjatest ja väikseimast imetajast, kes Eestis elab. Kogu matka vältel omandati teadmisi puudest, seentest ning erinevatest metsakooslustest. Looduse tahtel õnnestus kõigil osavõtjatel loendada aastaringe kuusekännult, mida oli kokku tervelt 86. Enne pika päeva lõppu ühildati meeldiv kasulikuga. Korjatud seened, milleks osutusid puravikud ja tatikad asetati juba ülesse seatud priimusele, küpsetati ning koos kodus valmistatud leivaga olla see maitsenud imeliselt hää.

Ja matk võib alata nüüd (I ja II klass)

Karihiir

Seened maitsesid hääd

3. ja 4. klass võttis ette „vesise” teekonna, seda suunaga Holstre külas asuva Mustjärve äärde (1,2 ha suurune ja 7,6 m sügavune, sellest vett 6 m). Järv, asudes metsade keskel, mängis laste jalgadele vingerpussi. Järve äärest ära tulles olid kõikide jalad märjad. Õnneks ei lasknud see pisiasi tujul langeda. Nägu naerul ning hing täis matkaindu otsustati metsast väljudes loomade kõhutäiteks seada kokku mõned vihad tee äärde jäänud vaarika vartest ning nõgestest.

Vihad valmis saanud ning kokku seotud, heitis õpilane Tarvo need vapralt oma õlgade, loovutamata matka lõpuni neid kellegi teise kanda. Edasi viisid väikesed jalad mööda kaunist loodusmaastikku Linajärve suunas, kus kõige enam tekitasid lastes rõõmu päikesejänku järveveel ning veel kastest märjad ämblikuvõrgud. Suurest imetlusest ning pikast kõndimisest olid äkitselt kõikide osalejate kõhud tühjaks läinud. Leidnud murdunud puutüve pidasid matkasellid just seda parimaks söögilauaks. Mõnda aega jalgu kõlgutanud, kõhud mõnusalt täis söönud, otsustati Nõiajärve otsingule minna, paraku jäigi veekogu saladuslikul kombel leidmata. Tagasiteel leidis seltskond „salajase” golfiväljaku, mille valvuriteks olid neli kurja koera. Matk ning sellega kaasnenud üllatused olid kõigile meeltmööda. Laste sõnul läheksid nad veelgi sellisel kombel kõndima.

Vihtadega Linajärvel

Kännul söödud toit mekib parem

5. ja 6. klass käisid tutvumas kohaliku eluga, suundudes mööda Holstre-Paistu teed naaberkülla Paistu. Teekond hõlmas endas nii õpetaja Marika poolt ettevalmistatud ajaloolist jutustust Paistu valla elust kui ka tänapäevastest tegemistest. Isemoodi oli ettevõtmine, mille raames külastati kalmistut, kus otsiti üles Jaan Adamsoni (Pulleritsu kooliõpetaja ja eestikeelse keskkooli idee algataja 19. sajandil) ja Jaan Bergmanni (kauaaegne Paistu kirikuõpetaja 19. sajandil) kalmud. Et matkamine hõlmaks endas nii meeldivat kui ka kasulikku, asetasid sellid hauale küünlad ning riisusid omaalgatuslikult puhtaks Jaan Adamsoni hauaplatsi. Peale kalmu külastust võeti ette külastusretk Paistu vallamajja, raamatukokku, kirikusse ning Paistu valla keskuses seisva Mulgi mehe juurde. Vaatamata mõnele villis varbale möödus matk rõõmsalt ja harivalt.

Kalmul

Mulgi mehe seltsis

V ja VI klass teekonnal

7. ja 9. klassi matkapäeva tegi eriliseks asjaolu, et matka marsruut oli klassijuhataja poolt salastatud. Väikese sosina ning suure ärevuse saatel astusid kõik kui üks mees teadmatuse suunas. Matka eesmärgiks oli keeleteadlase ja luuletaja Mihkel Veske Tarvastu vallas asuva sünnikodu külastus. Peale lõputuna näivat 8. kilomeetrit ei olnud üllatuseks veel kellegi jõud raugenud. Õpetaja Mareti poolt kõneldu järel võeti õpetaja Helve eestjuhtimisel ülesse „Kas tunned maad” viisijupp, mis teadaolevalt on pärit kirjaniku enese sulest.

Kosutavale hingetoidule, teadmiste näol, järgnes ühisgrillimine. Seda kõike ikka selleks, et pikast retkest haledalt hüüdma hakanud kõhtu toita. Kõht täis, meel ärgas, asuti loomade talvise heaolu pärast muretsema, tänu millel valmis suur hulk nõgesevihtasid. Kokkuvõttes tõdesid kõik, et koju jõudes olid nad „surmväsinud”, kuid õnnelikud.

Mihekl Veske sünnikodus teadmisi omandamas

Väsinud kuid õnnelikud matkasellid

8. klass leidis enese jaoks parimaks matkamise sihtpunktiks Loodi Looduspargi põhjaosa, mida peetakse Sakala kõrgustiku vanimaks ürgoruks. Loodi mõisa taga, kus asub Paistu tehisjärv, mille kõrvalt saab omakorda alguse matkarada sai just nende laste matkamispaigaks. Rada kulges mööda reljeefset maastikku ja jõudis looduslikult pilkuköitva paljandini, mida rahvasuus kutsutakse Loodi põrguks. Paljandi teeb eriliseks seegi, et viimase alumises osas on koobas, kust väljub allikas.

Matkarajale jõudmiseks eelnes kosutav jalgratta sõit. Suusalastena ei hirmutanud kedagi ei rohke kõndimine ega sellele eelnev ja järgnev väntamine. Matkamist mitmekesistas õpetaja Anu poolt korraldatud äraarvamismäng ning teekonnale sattunud puude ja taimede mõistatamine. Hooliva maakoolina ei suutnud ka 8 klass tulla koju tagasi tühjade kätega. Poolel teel tagasi koolimaja poole korjati talveks linnumaja tarvis ohtralt pihlakamarju.

Matk algas reipal sammul

Päeva edenedes muutus meel aina rõõmsamaks

Kokkuvõtvalt oli tegemist meeli ülendava päevaga, mille sarnase kordumist ootavad kõik meie kooli õpilased ning õpetajad.

Lugupidamisega,

Reeme Remmelgas, Sirje Kannel, Kadi Osi, Marika Kivistik, Anu Saar ning Helve Hrabrova