IX klass iseendast

Meie ja meie kool

9 aastat, see on väga pikk aeg ja varsti saab see meil siin koolis läbi. Meid on nii juurde tulnud, kui ka vähenenud, aga mis peamine, kõik on omad.

Kui läksin esimesse klassi, olid mu klassiõdedeks kohe mu kaks lemmikut: Silje ja Kristi. Neile järgnes kõige abivalmiv klassiõde Sirle, kes aitab mind vahest kodutöödes. Tüdrukuid on meil hetkel viis. Peale nende kolme lisandus hiljem meile Catlyn, kes on pidevalt rõõmsas tujus. Peale tema tuli meie klassi Jaanika, kes on üldse kõige stiilseim meist. Poisse on koos minuga kokku neli. Rauno on üks toredamaid klassivendasi mul kellega me koolis ja väljaspool kooli lollusi teeme. Peale Rauno külastab meid vahest ka Marvin, kes armastab hommikuti sisse magada ning enam pole see tema puhul ime, kui ta kooli ei jõua. Taavi lisandus meile kõige hiljem ning ta on poiss, kes õpib hästi. Meil on ka klassijuhataja Helve, kes meiega on koos veetnud 4 aastat. Me oleme teda palju vihastanud, aga ma loodan, et oleme teda ka rõõmustanud, kasvõi natukene.

Renek Berzin

9. klassi õpilane

Üheksandikud käesoleva õppeaasta sügisel

Kõige enam igatsen

Öeldakse, et vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem, kuid tegelikult mida vanemaks me saame, seda rohkem hakkame nägema seda kõike, mis on jäänud selja taha.

Me näeme hetke tegelikku ilu alles siis, kui kõik on möödunud.

Olles väike laps, ei oska sa hinnata seda, kui saad vabalt igal pool ringi joosta ja uusi mälestusi luua. Need mälestused muutuvad ajapikku kallimaks kui kuld, need on hindamatud ja kordumatu. Paljusid neist tahaks aina uuesti ja uuesti läbi elada.

Ma igatsen aega, kui sain olla muretu väike laps, kes koolist tulles viskas koti nurka ja jooksis välja mängima, kes ei pidanud muretsema ja kes teadis, et alati saab kõik korda.

Nüüd jõuab aina lähemale aeg, mil peab iseseisvalt hakkama saama. Mõne aasta pärast pean välja kolima oma senisest kodust ja looma endale oma kodu.

Tuleviku ees tunnen väikest hirmu, kuid samas ka ootusärevust. Tihti vaevab mind küsimus „Kas ma ikka saan hakkama?“

Aga et elus läbi lüüa, tuleb endasse uskuda, tuleb mõelda, et saab hakkama ja tuleb säilitada see positiivsus, mis valdab igat last.

Meid on tõesti vähe, ainult 9, kuid me oleme väga kokkuhoidlikud ja kõigi vastu sõbralikud. Igaüks on meist natuke erinevam ja see teebki meie klassi mitmekülgsemaks.

Nüüd kui läbi on saamas need 9 aastat, saan meenutada enda klassi, kui parimat klassin sest nad tõesti on parimad, vähemalt minu jaoks.

Sirle Song

9. klassi õpilane