Vabariigi 93. sünnipäev

Veel mitu kuud enne Eesti Vabariigi 93. sünnipäeva olid vajalikud toimetused tallele pandud. Ja mitte pelgalt, üks osa neist juba tegudelegi seatud. Kes õppis luuletust, kes laulusalme, kes püüdis pillil käsi õigesti seada.

Mida aeg edasi seda suurema kiirusega tähtis päev lähenes. Kas ikka saavad kõik salmid pähe ja näpudki õigesti pillile asetatud? Oli ju meie kooli südameasjaks sisustada seekordne Vabariigi aastapäeva vastuvõtt. Just nimelt südameasjaks, mitte kohustuseks ega vaevaks. On tore, et meid usaldatakse nõnda suure ettevõtmise läbiviimisel. Õpetaja Helve, kes ühtlasi on Holstre Perseltsi esinaine, oli sidunud ennast kätest ja jalust. Oli ju saamas kümne aasta tagune mõte lõpuks ometi teoks. Kava oli tarvis paika saada, magasiait õigeks ajaks valmis sättida. Kõigil olid käed ja jalad tööd täis.

Suurima hea meelega lõid kaasa meie kooli klassijuhatajad. Oma hinge pani tegemistesse õpetaja Anu, kelle eestvedamisel valmisid laudadele poolkaarjad küünlahoidjad, vahvad leivalinikud koos toredate soolakotikestega, mis olid kaunilt kooskõlas lavaesise kaunistusega. Õpetaja Sirje eestvedamisel valmisid perekonnamärgid, sümboliseerimaks aida jõudu koduküla ühendamisel ning üks osa maitsvaid leibasidki pärinesid tema soojast ahjust.

Et aga kõik veebrurikuu 24. kuupäeval laabuks oli peaprooviks 23. kuupäeval koolimajas peetud pidulik aktus.

Olin juba mõnda aega mõtisklenud Holstre külaelust ning sõnumi üle, mida ma tulevasel aktusel kõnelen. Kuid siis tuli ootamatu meeldiv üllatus. Saabus kiri- sellises kollases ümbrikus, hetkeks tundus justkui lõhnastatudki. Veel enne selle avamist võis ümbrikul olevast käekirjast välja lugeda, et selle on teele läkitanud keegi, kes on elus nii mõndagi näinud. “Huvitav”, laususin kõval kuid ometigi piisavalt vaiksel häälel, et keegi seda ei kuulnud. Taandusin oma jahedasse tuppa ning asusin saadetisega tutvuma. “Tere Lugupeetud Holstre koolipere”, kõlas aupaklikult mõttes loetud rida. Suurest uudishimust pöörasin joonelise lehe, et näha, kes meie poole nõnda pöördub. Veelgi suurem oli rõõm kui kirjutajaks osutus Õilme Helmi Varblane. Too sama daam, kes oktoobrikuu 1. kuupäeval meid oma kohalolekuga austas. Olles mõne minuti veetnud kirjaga kahekesi oli mulle selgeks saanud, et ei suuda mina mitte anda edast seda, mis oli kirja sisse pandud.

Otsus saigi langetatud ning saadetud kiri kõigile valjuhäälselt ette loetud. Olin seda kirja lugenud juba kordades mitu ja ikka ning jälle valdasid mind vastakad emotsioonid: kurbus, imestus, ehmumine ning muie huulil. Just nii mitmekülgne oli see kiri. Kiri oli pikk kuid just selle mitmekülgsus säilitas omamoodi harmoonilise õhkkonna aktuse lõpuni. Ei ühtki sosinat ega kohatut itsitamist, ei ühtki nihelemist ega turtsatust. Jah just nii palju liigutas see meie kõikide südameid.

Koos mälestasime neid, kes sõjatandril elu kaotasid

Saadud kiri oli kaunis jätk veebruarikuu 23. päevale ja ilus algus 24. kuupäeval toimuvale.

2002. aasta oktoobrikuu 5. kuupäeva Sakala andmetel on auväärne Holstre magasiait kohalikku seltsielu teeninud pea sadakond aastat. Juba 1912. aastal hakati sellesse teeäärsesse paksude müüridega hoonesse seltsimaja rajama. Kuid Holstre seltsielu alguseks loetakse juba— 1869. aastat, mil kohalik segakoor koolmeister Jaan Adamsoni juhatusel esines eesti rahva orjusest vabastamise 50. aastapäeval mitmehäälse lauluga.

Just nii pika ajalooga on ait, kus meie oma Vabariiki 93. aastapäeva puhul õnnitlesime.

Tänades

Reeme Remmelgas