Kool kui kultuurikatel!

 Eile vaid õige pisut peale koolimajja saabumist tekkis meil kaaskolleegiga arutelu. Teemaks loomulikult hariduse vajalikkus, ehk kooli kui paikkonna kultuurikatla olemuse tähtsus. Just nimelt kultuurikatel. Vaadeldes hariduse minevikku, olevikku ja analüüsides viimase tuleviku üle, panime ühiselt püsti teesi, et kool annab igale õpilasele võimaluse osaleda kultuuri hoidmisel, käsitlemisel kui ka loomisel.

Kultuur ei ole vaid hetk, mil õpilane registreerib ennast ringitundi, mille nimeks folkloor, kandleõpe vms. Kultuuri omandamine algab matemaatikas Pythagorase teoreemi õppides, mida tunti juba Babüloonias ja Vanas Egiptuses (kuigi seal ei osatud seda tõestada) või Darwini teooriaga tutvudes. Kultuur on loovtööde koostamisel kodupaika uurides või suvevaheajal kandlelaagris osalemine. Kultuur on seegi kui igal hommikul naeratades tere hommikust ütleme või üksteis erinevustest sõltumata tolerantselt suhtlema õpime.

Kultuur on seegi kui üritustel kirjanike, kunstnike, heliloojate jt juubeleid meeles peame, neist räägime või kui üksteise vastu lugupidavad ja viisakad oleme.

Kultuur koolis on teadmiste omandamine, nende säilitamine ning edasikandmine sellisel kombel, mis annab teistele ja enesele võimaluse seda endasse ammutada ning hoida just selliselt, et sellest talle enesele teadmistepagasis koht säilub. 

 
Koos mõtlesid Helve Hrabrova ja Reeme Remmelgas