Üks "paha" laps

Väikeses maakohas teavad reeglina kõik kõiki või vähemasti arvavad kõiki/kõike teadvat. Õnneks või kahjuks ei ole ma siiani suutnud endale meelde jätta, kes on kes või kes on kus jne. Ning lõppkokkuvõttes ei olegi see oluline. Sellistel hetkedel olen tänulik oma kehvale nimede mälule. Just sedalaadi isemoodi sissejuhatus järgmisse mõttesse.

Kui lapsed kooli vahetavad, siis liigub neist igaühega kaasa oma lugu ning oma tegu. 
Tihtilugu on need negatiivse kuvandiga. Me unustame, et tegemist on kõigest lapsega. Selle lapsega, kes kujundab ennast täpselt nii nagu meie teda vormime. Ei ole olemas pahasid lapsi, vaid olemas on kütkeisse mässitud täiskasvanud, kes ei suuda keerata uut valget lehte, et uue peatüki kirjutamist alustada. 

Tänahommikune seik tõestas seda taaskord. See sama "paha" laps on teist päeva koolis (kindlasti naerata selle üle, et alles ju teine ja küll ta jõuab jms) ning suutnud leida endale klassitäie uusi sõpru, olles sealjuures lahkus ise. Ei see ei ole manipulatsioon teiste omaealistega, vaid puhas rõõm, et tema ümber on lõpmata palju toredaid lapsi. 

Kuid õhku jääb küsimus, miks oli see laps siiani olnud kiuslik, õel, vaenutsev, kaebaja jne ... Miks oli see laps "paha". 

Usun, et see on koht, mis vajab sügavat läbimõtlemist teda ümbritsenud täiskasvanute seas.