SEAL SAAREMAAL EI KASVA MUUD, KUI KADAKAD JA MÄNNIPUUD!

Selle laulusalmi ridu võiksid Holstre kooli V- VIII klassi õpilased nüüdseks kinnitada ja ka ümber lükata, sest tänaseks teab Saaremaad külastanud reisiseltskond saarest oluliselt rohkem, kui enne.

Maikuus täitus Holstre kooli paljude õpilaste soov – tutvuda Eesti suurima saare- Saaremaa ja Eesti kõige läänepoolsema asustatud saare - Vilsandi loodusega. Õppereis sai teoks Keskonna Investeeringute Keskuse (KIK) rahalisel toel ja õigustas igati püstitatud eesmärke. Koolitunnis õpitu äratundmine looduses, vaatlemine ja märkamine, isikliku kogemuse saamine on väärtus, mida projektis osalenud lastelt ei saa keegi ära võtta.

Üsna kooliaasta lõpus, 28. mail asusime kahepäevasele Saaremaa- Vilsandi reisile. Sõit Virtsu poole, praamireis mandrilt Muhu saarele ja sealt Saaremaale kulges lugusid kuulates ja filmi „Siin me oleme” vaadates. Esimene peatuskoht Saaremaal oli Kaali järv. Küsimusele, kas meteoriit on tänaseni järve põhjas, saime vastuse. Atmosfääri läbimisel umbes 7500-7600 aastat tagasi meteoriit kuumenes ja purunes 5-10 km kõrgusel tükkideks ning langes maapinnale meteoriidisajuna, tekitades 22 m sügavuse peakraatri ning kaheksa 1-4 meetri sügavust kõrvalkraatrit. Meteoriidikilde võib leida väikekraatritest, kuid peakraater on plahvatuskraater. Peakraatri põhjas on  Kaali järvik, mis toitub põhjaveest ja sademetest ja veekogu põhja katvate setete  vanus on kuni 4000 aastat. („Kaali meteoriidikraatrid”- infovoldik)

Loodusprogrammi “Rannikust metsani” juhtis Anni Filippov. Saime teada

Salme muinaslaevast ja Salme jõest,  kuulasime lugusid Suurest Tõllust, sõitsime

Kaugatuma- Lõu maastikukaitsealale. Kaugatuma siluriaegset kivististerikast lade vaadates nautisime looduse imetegusid ja otsisime õhinal paekivi sisse jäänud kivistisi. Kadakad ja poopuud, Lõu looala erilised ja kaitsealused taimed: kuu-võtmehein, müür-raunjalg, pruun- raunjalg, hall käpp, nõiahammas, kassikäpp, valge kukehari, on vaid osa taimedest, mida retkejuht meile näitas. Ka õpiku pildil nähtud viinamäe tigu nägime elusuuruses ja eheduses oma looduslikus elupaigas.

Ka II maailmasõja  jälgi oli Sõrve poolsaarel näha: Lõpe-Kaimri tankitõrjeliin, inimtühjadeks jäänud külad ja Tehumardi lahingupaik.

Nii jõudsime paika nimega Mändjala, kus rannikuluited on tekkinud viimase 4000 aasta jooksul. Siinsel Järve luidete maastikukaitsealal on palju kaitsealuseid taimi: gmelini kilbirohi, nõmmnelk, tumepunane neiuvaip, villane katkujuur, porosamblikud ja kilpsamblikud.  Rannal otsisime nelja erinevat liiki merekarpe. Kõige kiiremini sai ülesandega hakkama Gerthrud. Tema peos olid liiva- uurikkarp, Balti lamekarp, söödav rannakarp ja südakarp. Teadmisi saime ka kivimitest.

Märkamatult oli saabunud õhtu. Ööbisime Kuressaare gümnaasiumis, kus lisaks õhtusöögile ja öömajale said soovijad ka kooli ujulas end erksamaks sulistada.

Teine päev algas sõiduga Mustjala pangale. Giid Heli Alliksoon näitas meile tee äärde jäävat vana tõrvapõletusahju. Mõnus tõrvalõhn ninas, sõitsime Mustjala pangale ehk Panga pangale. Pangapealne paelus meid kauni merevaatega ning veelgi imepärasem loodus ilmutas end, kui olime seadnud sammud pangalt alla mere äärde. Kirjeldada seda tunnet ja vaatepilti: pank kõrgumas taevasse ja merelained limpsimas varbaid kõndides kõval paekivisel platool nagu tänaval, on raske sõnadesse panna. 

Programm “Loodus- ja pärandkultuuri rikkused Vilsandi rahvuspargis” viis reisiseltskonna Loona mõisa.

Retkejuht Kadri Kullapere viis meid kurssi  paiga ajaloo ja tänapäevaga. Mõisa endisesse hoonesse- karjakastelli on rajatud Vilsandi rahvuspargi teabekeskus, aednikumajas ehk Kivimajas on fossiilide muuseum. Vaatamist ja uudistamist jätkus kõigile, giidi jutule lisaks vaatasime filmi Vilsandist, saime teada et saar nimega Nootama on Eesti ainuke atoll ehk rõngassaar. Ühtäkki kuulsime:

Selle metsa taga ei ole mets,  on meri,
mu oma väike kodulaht.
Kuidas elate, mu kallid 
pikad haisvad adruvallid,
ämblikute võrgusallid?

Muidugi laulis plaadilt saarevaht Jaan Tätte, kelle lugusid Vilsandist teab iga ennast ja teisi austav eestlane. Bussisõit Papisaare sadamasse (sealt saab paadiga Vilsandi saarele) kulges mitu kilomeetrit mööda konarlikku munakiviteed. 20. sajandi alguses elas nendel aladel (Kihelkonna ja Lümanda vald) üle 7000 elaniku, nüüd 1600. Suurte sõdade ja muutuste tulemusena on rannakülad ja mereline eluviis hääbumas. Kuulates lugusid siinse elu minevikust, olime jõudnud sadamasse. Sättisime end paatidesse. Tuul puhus, lained möllasid nii, et vesi pritsis paati, tõeline mereseiklus Vilsandile oli alanud.

Vilsandi kui Eesti läänepoolseim inimasustusega saar, üllatas meid: tuul ähvardas mõned  endale magamiskoti ümber mähkinud lapsed lausa lendu tõsta. Kuuldes, et  tormituuli pidi seal olema ligi 60 päeval aastas, mõistsime, et oleme Vilsandil just tormipäeval.  Et ilm oli lisaks tuulele ka jahe, siis saime sõita veoauto  kastis rannikule, kus avanes vaade siluri- ajastu korallrihvidele. Kõndisime rannal, kivistunud korallid jalge all. Rahvuspargi aluspõhi koosneb väga tugevast paekivist, mis on tekkinud soojas siluri-aegses meres lubivetikate, sammalloomade, korallide ja paljude teiste kaasabil.

Vilsandi saar ja sealsed meresaared, sealhulgas Vaika saared, on lisaks linnukaitsealale ka  haruldaste taimede kasvukohaks. Rahvuspargi meresaartel pesitseb 7000-8000 paari haudepaari merelinde, registreeritud on 247 linnuliiki. Täielikult kaitstavatest taimedest esineb siin: müür-raunjalg, meripuju, arukäpp, jumalakäpp, balti sõrmkäpp jpt.

End RMK(Riigimetsa Majandamise Keskus) majakeses soojendanud, istusime taas paatidesse, et tagasi saarele ehk Saaremaale sõita.

Kuressaare lossi külastus andis võimaluse teha ekskursioon ajas Saaremaa minevikust tänapäeva. Meretagune reis hakkas lähenema lõpule, ees ootas kodutee.

Kevadises õhtushämaruses koju saabudes kumises peas: mõni päev on elus ilusam kui teine, mõni päev on kohe väga, väga ilus.

Pildimeenutusi:

 

Reisikirja koostanud

õpetaja Marika Kivistik